Loovuse teel, V ja VI nädala kokkuvõtted

Olen omadega ajast maha jäänud...
...olen jätnud vahele juba 2 nädala kokkuvõtte kirjutamist. Märkamatult on edasi lükkunud paljud nädalaülesannete täitmised. Märkamatult olen hakanud vahele jätma hommikupäeviku kirjutamist. Ja märkamatult on kõige selle pärast tulnud ühe rohkem süümekaid, vähem endassevaatamist ja halvem enesetunne.
Hea külje pealt- olen aru saanud kõige selle tähtsusest.
Veel hea külje pealt- olen mõnevõrra hakanud varasemate nädalate ülesannetega tegelema. Pean siinkohal silmas ebavajalikust loobumist.

Aga kokkuvõtted...
NÄDAL V.
Tagantjärgi pole seda kindlasti kerge teha. Aga proovin. Vähemalt midagi on praegu erksamalt meeles, kui pärast 2 aasta pärast.

Hommikupäevikuga tegelesin. Mõned üksikud päevad jäid juba vahele. Aga rohkem hommikuid kirjutasin, kui et jätsin kirjutamata. Vähemalt nii kuskilt mälusopist meenub.
See oli meeldiv rituaal. Sissejuhatus päevale. Võimalus enda probleemid lahti kirjutada. Võimalus end poputada, kui mitte keegi teine seda ei tee. Võimalus vähemalt kuskilt seltsi leida.

Kohtumine kunstnikuga- tegelikult olgem ausad, jäi vahele. Väga rahmimiseks läks kuidagi. Koguaeg kohustused ja ülesanded, ei jaksanud ja ei ole väikelapse emal see nii lihtne midagi. Mitu korda nädala V jooksul sain käia fotokoolitustel, see oli vähemalt vaikne aeg ja vabatahtlik.

Sünkroonsust ei saanud tekkida, sest olgem ausad- ma ka ise ei lubanud selle jaoks aega. Muutumise seisukohast oligi ilmselt oluline vajuda tagasi sinna, mis on varem valesti tehtud. Väga mustades toonides postitus tuleb sellest, aga tjh... nii ma ju tunnengi :)

ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+ 1 tehtud
- 2 ei.
+ 3 tehtud.
+ 4 tehtud.
+5 tehtud!
+ 6 tehtud.
+ 7 tehtud.
+ 8 tehtud.
+ 9 tehtud!
+ 10 tehtud.

Nädal VI
Hommikupäevikut kirjutasin... täpselt ühel päeval vist (max 2). Väga halb tulemus. Ma tunnen ise, kui halb see mulle on. Ja kui hea oli seda siiski üle pika aja teha! Otsustasin, et mind aitaks tegevus lastega kodunt väljas. Vaheldus ja kõigile hea. Seda olengi nüüd nädalavahetusel teinud.
Kunstnikuga kohtumine jätkuvalt saama lootusetus seisus. Mõnevõrra leevendas seda pildistamaskäimine ja hilisem piltidega toimetamine- vaatamine, valimine, postitamine... Pole küll see, aga viis mind õue jalutama ja oli abiks.
Sünkroonsust jälle ise ei lubanud tulla.
Muutuse seisukohast... mõtlesin oma prioriteedi üle veidi järgi. Kuidas elu korraldada, ilma et ma rapsiks liiga palju kasutult ja pärast kahetseks, et olen lõbu vahetanud töö ja laristamise vastu... Naljakas tegelikult... sellest ju jutt oligi... jälle- unustan jutu, aga kogemuse saan... ei tea, mis nali see muudkui on! :)

ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 tegemata
- 2 tegemata
+ 3 pooleldi, hinnanguks- veidi üle poole tehtud :)
+ 4 toidutegemisega olen tegelenud, ehk see läheb arvesse :)
- 5 tegemata
- 6 piinlik, aga ma isegi ei mõtelnud sellele...
+ 7 seda on küll tehtud... MUL ON LÕPUKS RAAMATURIIUL!
- 8 piinlik, aga ma tahtsin seda teha, kuid unustasin...
+ 9 tehtud! ...endalegi üllatuseks olin sunnitud mõtlema sissetulekute, töö, enda vajaduste ja võimaluste üle.

Tegelikult üha enam mind hämmastab, kui palju sisemisi võitlusi on samad, millega kokku puutun ja mille kohta tegelikult on ülesanne. Ülesande ma unustan, aga ikkagi jõuab õppetund minuni!