" Kuhu viis boheemlik eluviis -
Kus polnud aega ega ruumi ega palka?"
Väimehele kinkis Fima muide oma vana kella.
"Paistab, et see on seisma jäänud," ütles Keša, raputas ja kuulatas.
"Pole viga," lohutas ta Serafimi. "Ikkagi hakkan ma kandma Teie kella ja vaatama seda kaks korda ööpäevas. Peaasi on, kuidas kella vaadata! Kuidas ja millal."
Seevastu Keša ulatas Tasjale omalt poolt isiklikult luksusliku viie aasta vanuse kalendri.
"See on mälestuste kalender," ütles Keša. "Mida ma tegin kaheksateistkümnendal märtsil? Mida viiendal juulil? Aga praeguseks mul kalendrit ei ole! Milleks? Ma võin ju iga kell ja ükskõik kellelt küsida, mis päev ja mitmes täna on."
Imeline raamat.
Tõesti muinasjutuline. Väga hea valik Keskraamatukogu "Raamatuga kevadesse" programmiks! Ilmselt seekord saan selle programmi ka läbitud!
Aga raamatust. No tegelaskujud- väga inimlikud ja tuttavad.
Kindlasti annab peale raamatu lugemist tänaval ringi vaadata ja leida sealt Vanaisa, kes peidab suurt rahasummat võimalikult näruses kotis ja/ või läheb tasuta transpordiga kuskile, kus jagatakse tasuta süüa.
Kindlasti on võimalik kohata Ema, kes on järjekordselt saanud petta võttes vastu töö, mis ei saa tasutud ja millega kaasneb tohutu peavalu kui ta üritab samal ajal aidata poega korteri ostul.
Kindlasti on korraks tänavale põiganud ka Vanaema, kes kutsub tuppa kõik võõrad ja kogemata võib neid kostitada vanaisa kõige kallima veiniga, mis maksab kogutava korteri summast kolmandiku.
Kindlasti on seal ka noorpaar, mille noormees-osapool elab vanemate juures, on kohutavalt andekas, a vot pole veel leidnud õiget rakendust... aga küll on ta imetletud oma vanemate poolt, kes justkui pole tema jaoks küllalt head...
Ja kindlasti on tänaval ka mõni ärimees, kes suudab raha teenida millegi nii jaburaga kui kuu näitamine inimestele... Mis siiski oli väga lahedalt raamatus lahendatud! Tegemist oli tõelise lambipirni-kunstiga! Vähemalt ühe paarikese suhteprobleemid said ju lahendatud, kui daamile rõdule kuu kätte toodi :)
Soovitan soojalt!
Ja raamat ise ju lõpeb hästi- terve raamatu jooksul on kohutavalt palju äpardusi, mis takistavad raha kogumist, aga lõpuks saab kauaoodatud korter ostetud ja sissegi kolitud ja kõik on õnnelikud :)
kolmapäev, 23. detsember 2015
esmaspäev, 21. detsember 2015
Loovuse teel, X nädala kokkuvõte.
Panen siia ettepoole kirja ka osad ülesanded. Olen jälle selle kõik unarusse jätnud. Sissejuhatuseks seega või nii.
Õnnemärgid.
MIS MULLE MEELDIVAD?
Teokarbid, šhokolaad, jäätis, südamekujulised asjad, valged pilved helesinises taevas, päikesepaiste, punane samet, täpilised kangad, türkiissinised asjad, kristallid, mohäär, lõngad, juuksed- juuste sättimine ja lõikamine, käeketid, kraed, kübarad, kleidid, kingad, kõrge säärega saapad, nukud, märkmikud, kuld...
Raamatud, Vaprad ja ilusad, Amelie, kuulsad ja ilusad näitlejannad :) arvamusega inimesed, vaarikatäidisega küpsised, piparmündimaitsega jäätis, vanaaegses stiilis ilus mööbel, roosimustriga kangad, lipsukujulised juukseklambrid ja lõksud, kassipildiga riided... impressionistlikus stiilis maalid... väikelinnad, ilusad mere- ja linnavaated...
Minu piirid.
1. Pean end hommikuti õigel ajal üles ajama, et hommikupäevik tehtud saaks.
2. Enda heaolu nimel pean samas vaimus jätkama toitumise eest hoolitsemist + liigutamist.
3. Sätin paika konkreetsed eesmärgid + aja päevas nende täitmiseks.
4. Eraldan omavahel töö- ja vabad päevad. (Nädalavahetusel on lubatud vaid hädaolukordades tööd teha, muus osas võib seda aega kasutada vaikselt "pehmet sorti" eeltööks vmt)
5. Kõigil peres peab tekkima kindel magamaminekurituaal. Sh kellaajad.
6. Et mitte ühte asja "kinni jääda" tekita endale päevakava- parajatel aegadel kokkulepitud tegevused, et päev oleks piisavalt rikastatud.
KOKKUVÕTE.
Ühel hommikul kirjutasin hommikupäevikut. Lugenud pole. Kirjutan vabalt. Lihtsalt... hetkel põgenen enda mõtete eest ja ei soovi neid seedida ega kirja panna. Tunduvad nii lootusetud, nukrad ja õnnetukesed teised. Hommikused ärkamised on nii kohutavad, päevakava on nii vaevaline ja paigast ära.
Olen koguaeg magamata. Väsinud. Tunnen, et vajaksin hetkel abi ja rohkem seltskonda. Aga ei saa seda...
Kohtumine kunstnikuga. Võiks ehk isegi ütelda, et endaga tegeleda olen proovinud, lihtsalt sellist "olen üksi iseendaga" aega pole tekkinud. Vähemalt olen proovinud enda eest hoolitseda :)
Sünkroonsust... et kui on halvasti, saab alati veel halvemini minna? :D Või et kus halba on, sinna tuleb juurde? :D Must huumor...
Tervenemise seisukohast ongi äkki hea selline olukord, kus kõigest on savi... Mitte mingeid piire väljaspoolt ei suuda enam arvestada, sest minu jaoks välismaailmat, millega peaks arvestama, pole.
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 ei. Teen mõni teine homme.
+ 2 tehtud!
+ 3 pigem jah. Mõtlesin sellele.
+ 4 mhmh
- 5 Ei.
Õnnemärgid.
MIS MULLE MEELDIVAD?
Teokarbid, šhokolaad, jäätis, südamekujulised asjad, valged pilved helesinises taevas, päikesepaiste, punane samet, täpilised kangad, türkiissinised asjad, kristallid, mohäär, lõngad, juuksed- juuste sättimine ja lõikamine, käeketid, kraed, kübarad, kleidid, kingad, kõrge säärega saapad, nukud, märkmikud, kuld...
Raamatud, Vaprad ja ilusad, Amelie, kuulsad ja ilusad näitlejannad :) arvamusega inimesed, vaarikatäidisega küpsised, piparmündimaitsega jäätis, vanaaegses stiilis ilus mööbel, roosimustriga kangad, lipsukujulised juukseklambrid ja lõksud, kassipildiga riided... impressionistlikus stiilis maalid... väikelinnad, ilusad mere- ja linnavaated...
Minu piirid.
1. Pean end hommikuti õigel ajal üles ajama, et hommikupäevik tehtud saaks.
2. Enda heaolu nimel pean samas vaimus jätkama toitumise eest hoolitsemist + liigutamist.
3. Sätin paika konkreetsed eesmärgid + aja päevas nende täitmiseks.
4. Eraldan omavahel töö- ja vabad päevad. (Nädalavahetusel on lubatud vaid hädaolukordades tööd teha, muus osas võib seda aega kasutada vaikselt "pehmet sorti" eeltööks vmt)
5. Kõigil peres peab tekkima kindel magamaminekurituaal. Sh kellaajad.
6. Et mitte ühte asja "kinni jääda" tekita endale päevakava- parajatel aegadel kokkulepitud tegevused, et päev oleks piisavalt rikastatud.
KOKKUVÕTE.
Ühel hommikul kirjutasin hommikupäevikut. Lugenud pole. Kirjutan vabalt. Lihtsalt... hetkel põgenen enda mõtete eest ja ei soovi neid seedida ega kirja panna. Tunduvad nii lootusetud, nukrad ja õnnetukesed teised. Hommikused ärkamised on nii kohutavad, päevakava on nii vaevaline ja paigast ära.
Olen koguaeg magamata. Väsinud. Tunnen, et vajaksin hetkel abi ja rohkem seltskonda. Aga ei saa seda...
Kohtumine kunstnikuga. Võiks ehk isegi ütelda, et endaga tegeleda olen proovinud, lihtsalt sellist "olen üksi iseendaga" aega pole tekkinud. Vähemalt olen proovinud enda eest hoolitseda :)
Sünkroonsust... et kui on halvasti, saab alati veel halvemini minna? :D Või et kus halba on, sinna tuleb juurde? :D Must huumor...
Tervenemise seisukohast ongi äkki hea selline olukord, kus kõigest on savi... Mitte mingeid piire väljaspoolt ei suuda enam arvestada, sest minu jaoks välismaailmat, millega peaks arvestama, pole.
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 ei. Teen mõni teine homme.
+ 2 tehtud!
+ 3 pigem jah. Mõtlesin sellele.
+ 4 mhmh
- 5 Ei.
Loovuse teel, IX nädala kokkuvõte
...tagantjärgi.
1. Hommikupäevik- täiesti unarussejäänud. Endaga leebemaks olen muutunud, pigem kaldub see aga mugavuse poole. Siiski- erinevaid "ergutusvahendeid" suudan tähele panna ja vaikselt liikuda edasi.
Hommikupäevik toimiks palju paremini, kui hommikune ärkamine nii kohutav poleks.
2. Kohtumine kunstnikuga... jäi vist ära?
Sai koristatud. Tegi olemise paremaks. Sai lobisetud. Tegi ka olemist paremaks.
Üldine meeleolu pole kiita.
KOKKUVÕTE ÜLESANNETEST
- 1 ei.
+ 2 Visualiseerimisülesanne. Tegin! Avastasin, et lõpuks ometi on oskus visualiseerida vaikselt tekkimas!!!
- 3 Prioriteetide peale mõtlesin. Kirja ei pannud. Suurem rõhk praegu sellel, et vaatan kuidas see aasta jaksu on, siis täpsemad plaanid aastavahetusega. Annan aega puhata ja olla, ei piitsuta liialt.
- 4 Soovin seda teha veidi hiljem :)
1. Hommikupäevik- täiesti unarussejäänud. Endaga leebemaks olen muutunud, pigem kaldub see aga mugavuse poole. Siiski- erinevaid "ergutusvahendeid" suudan tähele panna ja vaikselt liikuda edasi.
Hommikupäevik toimiks palju paremini, kui hommikune ärkamine nii kohutav poleks.
2. Kohtumine kunstnikuga... jäi vist ära?
Sai koristatud. Tegi olemise paremaks. Sai lobisetud. Tegi ka olemist paremaks.
Üldine meeleolu pole kiita.
KOKKUVÕTE ÜLESANNETEST
- 1 ei.
+ 2 Visualiseerimisülesanne. Tegin! Avastasin, et lõpuks ometi on oskus visualiseerida vaikselt tekkimas!!!
- 3 Prioriteetide peale mõtlesin. Kirja ei pannud. Suurem rõhk praegu sellel, et vaatan kuidas see aasta jaksu on, siis täpsemad plaanid aastavahetusega. Annan aega puhata ja olla, ei piitsuta liialt.
- 4 Soovin seda teha veidi hiljem :)
pühapäev, 6. detsember 2015
Loovuse teel, VIII nädala kokkuvõte
Hommikupäevik.
Ei suuda enam hommikutesse seda sokutada. Sel nädalal kirjutasin vist... häbiväärselt jälle vaid ühel hommikul. Jah, ma tunnistan, et see on hea moodus enda jaoks järge pidada, olulisi asju väljasortida ja motivatsiooni leida... aga ma olen ju samal ajal tegevuses! Tegelen nii kodu, kui ka endaga... enda isiklike mõtetega maadlen lihtsalt teisel moel.
Ei, see pole vabandus.
Lihtsalt... mingi siuke eluperiood, kus ma ei suuda hommikupäeviku jaoks aega leida.
Nii lihtne see ongi.
Kohtumine kunstnikuga... siia läheb vist arvesse vannisvedelemine ja filmivaatamine? :) Jah. Igatahes Liz Gilberti videot vaatasin, kus ta nii mõnusalt oma kodu tutvustab ja seda maha müüa tahab uuele omanikule. Vahva.
Teisena vaatasin Reet Aus´i dokfilmi moetööstusest. Ma isegi enam ei mäleta, kas ma panin selle kohta siia ka midagi kirja? Igatahes huvitav vaatamine oli. Ma pole maailmaparandaja (teist korda juba sel nädalal korrutan seda... huvitav millal see kätte maksab? :P ), aga... huvitav katsumus oleks proovida lihtsalt enda ürogikogust vähendada ja asju taaskasutada rohkem. Ma ju ei vaeva eriti pead sellega, võiks rohkem. Midagi drastiliselt küll ei muutuks. Aga lihtsalt... "veel üks viis mõtteid vahepeal kõigelt eemale saada" :)
Sünkroonsust. Kindlasti. Millegagi. Ma unise peaga praegu ei suuda tuvastada millega... vbl see kõik on siin aasta viimasel kuul õigel ajal mu ellu jõudnud- raamat "Kolmas võimalus", lähedasemad sõprussuhted, Reet Ausi dok andis võimaluse rahus mõtelda et misasi see oleks, mida mina võiks süvendatumalt teha. Tunnen ju sellest puudust, et milleski parem ja osavam olla.
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+ 1 mhmh
- 2 ei.
+ 3 mhmh
+ 4 mhmh
- 5 (poolenisti)
- 6 ei.
- 7 ei.
- 8 ei.
+ lisaks ül raamatujutuseest
NÜÜD SIIS UUELE NÄDALALE VASTU! :)
Ei suuda enam hommikutesse seda sokutada. Sel nädalal kirjutasin vist... häbiväärselt jälle vaid ühel hommikul. Jah, ma tunnistan, et see on hea moodus enda jaoks järge pidada, olulisi asju väljasortida ja motivatsiooni leida... aga ma olen ju samal ajal tegevuses! Tegelen nii kodu, kui ka endaga... enda isiklike mõtetega maadlen lihtsalt teisel moel.
Ei, see pole vabandus.
Lihtsalt... mingi siuke eluperiood, kus ma ei suuda hommikupäeviku jaoks aega leida.
Nii lihtne see ongi.
Kohtumine kunstnikuga... siia läheb vist arvesse vannisvedelemine ja filmivaatamine? :) Jah. Igatahes Liz Gilberti videot vaatasin, kus ta nii mõnusalt oma kodu tutvustab ja seda maha müüa tahab uuele omanikule. Vahva.
Teisena vaatasin Reet Aus´i dokfilmi moetööstusest. Ma isegi enam ei mäleta, kas ma panin selle kohta siia ka midagi kirja? Igatahes huvitav vaatamine oli. Ma pole maailmaparandaja (teist korda juba sel nädalal korrutan seda... huvitav millal see kätte maksab? :P ), aga... huvitav katsumus oleks proovida lihtsalt enda ürogikogust vähendada ja asju taaskasutada rohkem. Ma ju ei vaeva eriti pead sellega, võiks rohkem. Midagi drastiliselt küll ei muutuks. Aga lihtsalt... "veel üks viis mõtteid vahepeal kõigelt eemale saada" :)
Sünkroonsust. Kindlasti. Millegagi. Ma unise peaga praegu ei suuda tuvastada millega... vbl see kõik on siin aasta viimasel kuul õigel ajal mu ellu jõudnud- raamat "Kolmas võimalus", lähedasemad sõprussuhted, Reet Ausi dok andis võimaluse rahus mõtelda et misasi see oleks, mida mina võiks süvendatumalt teha. Tunnen ju sellest puudust, et milleski parem ja osavam olla.
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+ 1 mhmh
- 2 ei.
+ 3 mhmh
+ 4 mhmh
- 5 (poolenisti)
- 6 ei.
- 7 ei.
- 8 ei.
+ lisaks ül raamatujutuseest
NÜÜD SIIS UUELE NÄDALALE VASTU! :)
...niipalju siis kokkuvõtetest...
Detsembrikuu omad- ei tulnud välja.
Hommikupäevik- pidevalt ei tulegi välja.
Loovuse teel- ülesannetel ei jõua silma peal hoida...
AGA... käisin täna Robotexil.
Ja ei saa enne rahu, kui olen siia kirja pannud mõtteid-märksõnu, mida ise endategevuses nokitseda.
Hommikupäevik- pidevalt ei tulegi välja.
Loovuse teel- ülesannetel ei jõua silma peal hoida...
AGA... käisin täna Robotexil.
Ja ei saa enne rahu, kui olen siia kirja pannud mõtteid-märksõnu, mida ise endategevuses nokitseda.
- Mobiiliäpid. No ei saa üle ega ümber.
- Rakendused- proovi nt nädal aega rahaplaneerijat kasutada.
- Tahvelarvuti- otsi mõni odav "lastemudel" ja osta endale prooviks üks.
- Kaardid- gruppidele või ükshaaval inimesele iseseisvateks ülesanneteks hunnik kaarte... kus on tegusõnad, probleemid, isikud jne... lahendused peavad olema IT-ga seotud. Kõigepealt nendepoolt ideekavand täiesti sõnaliselt. Seejärel vajadusel abi IT-ga lahendamisel.
- Lego wedo endale koju sebida- peaasi, et midagi töötama ja liikuma saaks panna!
kolmapäev, 2. detsember 2015
Must meel? 2.dets
HOMMIKUPÄEVIK- ma lihtsalt unustasin selle ära... piinlik...
JALUTAMINE- min 15min tehtud!
PILDISTAMINE
ETTEVÕTLUS
KRITSELDAMINE LASTEGA
KODULE PAI... tehtud mitmekordselt!
VÕIMLEMINE
ÕHTUNE KOKKUVÕTE- tehtud!
Vaatasin Reet Ausi filmi "Moest väljas".
1. Kas esitaks endale uueks aastaks mõne väljakutse?
2. Kas saaks rohkem väärtustada enda riideid + veidi tuulata kust ja kuidas üldse riided tekivad mulle koju?
3. Kas võiks üldse rohkem kodus "silmi lahti hoida" ja vaadata, mis siia üleliigselt tekib?
JALUTAMINE- min 15min tehtud!
PILDISTAMINE
ETTEVÕTLUS
KRITSELDAMINE LASTEGA
KODULE PAI... tehtud mitmekordselt!
VÕIMLEMINE
ÕHTUNE KOKKUVÕTE- tehtud!
Vaatasin Reet Ausi filmi "Moest väljas".
1. Kas esitaks endale uueks aastaks mõne väljakutse?
2. Kas saaks rohkem väärtustada enda riideid + veidi tuulata kust ja kuidas üldse riided tekivad mulle koju?
3. Kas võiks üldse rohkem kodus "silmi lahti hoida" ja vaadata, mis siia üleliigselt tekib?
teisipäev, 1. detsember 2015
Must meel? 1.dets
HOMMIKUPÄEVIK- tehtud!
JALUTAMINE- tehtud! (lausa mitmekordselt võiks ütelda :P)
PILDISTAMINE
ETTEVÕTLUS- 15min tehtud- Nutilabori taotlusvooru peale mõtlemine
KRITSELDAMINE LASTEGA
KODULE PAI... kodu jaoks käisin täna värvi ja asju vaatamas, kas siis on tehtud?
VÕIMLEMINE
ÕHTUNE KOKKUVÕTE- tehtud!
JALUTAMINE- tehtud! (lausa mitmekordselt võiks ütelda :P)
PILDISTAMINE
ETTEVÕTLUS- 15min tehtud- Nutilabori taotlusvooru peale mõtlemine
KRITSELDAMINE LASTEGA
KODULE PAI... kodu jaoks käisin täna värvi ja asju vaatamas, kas siis on tehtud?
VÕIMLEMINE
ÕHTUNE KOKKUVÕTE- tehtud!
pühapäev, 29. november 2015
Depressioon ja must meel
Viimased päevad on palju negatiivsust ümber olnud.
Haigusi, tülisid, erimeelsusi, halbu mälestusi lapsepõlvest, ebameeldivaid enesekehtestamiskatseid ja mida kõike veel. Pisemaid peretülisid ka. Kõike ühesõnaga. Kõike sellistest negatiivsetest asjadest, mis on mööduvad.
Mis ma ette olen võtnud?
Hakkasin lugema enda mõtete korrastamiseks raamatut "Kolmas võimalus".
Iseloomustab väga hästi neid raamatuid, mida ma loen, kui olen omadega puntras. Autor kirjeldab olukordi, millesse olen sattunud. Üldjuhul meie mõtted ühtivad, lihtsalt tema omad on edasiarenduseks ja täienduseks nendele mõtetele, mida ma iseseisvalt lõpuni mõtelda pole osanud.
Siiski tunnen, et sellest jääb väheseks.
Kõige parem tundub olema tegevus.
Mis ma päevad läbi teen? Natuke seda, natuke teist, vaevlen kõik need tegevused enda mõtetes ja tunnen end hommikust õhtuni kurnatult ja tühjakspigistatult. Ei ole just kõige parem viis aega veeta.
Esitan endale väljakutse.
Väljakutse alates uuest nädalast endale rohkem tegevust anda.
Milles see seisneb?
- Igahommikune hommikupäeviku kirjutamine.
- Igapäevased võimlemisharjutused. (OK, tean juba ette, et PÄRIS IGA PÄEV ei ole aega. Aga min 4x nädalas võiks seda ette võtta)
- Detsembrikuu jooksul teha siia blogisse igal õhtul kokkuvõte. (Olen skeptiline, aga vaatab kuidas sellega läheb.)
- Igal õhtul teha lastega 15min kritseldamist.
- Iga päev min 15min jalutada õues. (Jällegi- väga skeptiline, aga proovime vähemalt 5x nädalas seda teha.)
- Aktiivsemalt on vaja tegelema hakata enda pisiettevõtluse nimel. Iga päev hakata midagi sellega parema tulemuse saavutamiseks tegelema. Tulemused kajastada omaette blogis. Või siis detsembri jooksul toimetada rohkem ettevalmistuste kallal, kajastada siin blogis ja täitsa uus teha uuel aastal- 365 päeva alustavas ettevõtluses. Tundub hea plaan. Järelandmisi tehes- võiks arveldada tööpäevadega. Algusest peale sisse harjutada, et on ka puhkeaeg :)
- Rohkem pildistamist. Uuest aastast võiks samuti katsetada "päev ja klõps" nagu ühel FB fotolehel. Kas alustada detsembris? Väikestviisi võiks. Eesmärk võiks olla sama nagu jalutamisega- min 5 pilti nädalas.
- Rohkem kodule pai. Leida iga päev 15min lisaks igapäevaasjadele, et kodul pai oleks.
Panen siia märksõnad (saaab copy-pastega tõsta päevase sissekande juurde ja juurde tulemused panna):
HOMMIKUPÄEVIK
JALUTAMINE
PILDISTAMINE
ETTEVÕTLUS
KRITSELDAMINE LASTEGA
KODULE PAI
VÕIMLEMINE
ÕHTUNE KOKKUVÕTE
Lisaks tuleks kirja panna natukenegi, mis tööasjadest tehtud sai. Nii on näha veelparemini, kuhu aeg kulub ja mis tulemus on! :)
Lisaks tuleks kirja panna natukenegi, mis tööasjadest tehtud sai. Nii on näha veelparemini, kuhu aeg kulub ja mis tulemus on! :)
Kõik kokku (igale tegevusele 15min) annab 2 tundi.
Et kõike igapäevaselt tegema ei pea, siis veel vähem.
Tundub tehtav.
Ja tundub, et saab mõtted liikvele! :)
Vähem depressiivsust talveaega!
Loovuse teel, VIII nädala asju...
VARASEMAD MUSTRID.
1.-3. Kui ma olin laps, arvas isa, et minu kunst on... (tegelikult ei mäleta ma kordagi, et ta üldse midagi arvanud oleks või näinud. Paljude aastate pärast ühel näitusel käis ta teadlikult minu töid vaatamas. Meesterahvana tahtis ilmselt teha komplimenti, aga nad pole selles väga osavad :) )
See pani mind tundma temast võõrana. (Mitte ainult kunstiküsimus, aga me pole lähedased.)
4. Kui olin laps, õpetas ema mulle, et unistamine on... (ma ei mäleta, et ta selle kohta midagi mulle õpetanud oleks)
5. Kui jäin unistama, kutsus ta mind korrale, öeldes, et... ?
6. Inimene, kes uskus tollal minusse, oli... mina ei tea... vanaema? Uskus, aga kaitses igatpidi veidi üleliia. Kes minusse üldse uskunud on? Üldse nagu kunagi? Et "jah, tubli, vaata kui ilusti välja tuli"?
7. Mäletan, kui ta kord... ütles, et talle mu pilt meeldib ja pai tegi?
8. Siis tundsin ma rõõmu. Ma ei unusta seda kunagi.
9. See, mis pani mind loobuma kunstnikukarjäärist, oli pikale eemale ja kaugemalelükkamine alustamisega, teadmatus millest alustada, toetuse ja juhenduse puudumine, julguse puudumine, kohusetunne "õiged asjad" enne ära teha... lõputu nimekiri ühesõnaga.
10. Negatiivne õppetund, mis ma sellest sain, oli, et ei saa korraga olla "hea laps" koolis ja olla kunstnik. See polnud küll loogiline, kuid ma usun seda ka praegu.
11. Kui olin väike, siis õppisin, et sõnakuulmatus ja enda soovid ja tahtmised on väga pahad asjad, millest tuli igati hoiduda.
12. Kasvasin üles, uskudes, et kunstnikud on isekad egoistid, sest nad elavad nii nagu ise tahavad.
13. Õpetaja, kes hävitas mu eneseusu, oli... (ma ei oska siia nimesid tuua, ilmselt ma ei proovinud piisavalt)
14. Ta ütles, et...
15. Ma uskusin teda, sest...
16. Õpetaja, kes oli mulle innustavaks eeskujuks, oli Tiiu.
17. Kui mulle öeldakse, et mul on annet, arvan, et nad tahavad mind innustada edasi tegutsema.
18. Tegelikkuses ma kahtlustan, et nad on lihtsalt viisakad.
19. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma kellelegi sobin.
20. Kui jään uskuma, et mul on annet, siis olen väga vihane raisatud aja peale, mis istunud ja kartnud olen alustamist.
5 ASJA, MIDA MUL ON KEELATUD TEHA:
1.-3. Kui ma olin laps, arvas isa, et minu kunst on... (tegelikult ei mäleta ma kordagi, et ta üldse midagi arvanud oleks või näinud. Paljude aastate pärast ühel näitusel käis ta teadlikult minu töid vaatamas. Meesterahvana tahtis ilmselt teha komplimenti, aga nad pole selles väga osavad :) )
See pani mind tundma temast võõrana. (Mitte ainult kunstiküsimus, aga me pole lähedased.)
4. Kui olin laps, õpetas ema mulle, et unistamine on... (ma ei mäleta, et ta selle kohta midagi mulle õpetanud oleks)
5. Kui jäin unistama, kutsus ta mind korrale, öeldes, et... ?
6. Inimene, kes uskus tollal minusse, oli... mina ei tea... vanaema? Uskus, aga kaitses igatpidi veidi üleliia. Kes minusse üldse uskunud on? Üldse nagu kunagi? Et "jah, tubli, vaata kui ilusti välja tuli"?
7. Mäletan, kui ta kord... ütles, et talle mu pilt meeldib ja pai tegi?
8. Siis tundsin ma rõõmu. Ma ei unusta seda kunagi.
9. See, mis pani mind loobuma kunstnikukarjäärist, oli pikale eemale ja kaugemalelükkamine alustamisega, teadmatus millest alustada, toetuse ja juhenduse puudumine, julguse puudumine, kohusetunne "õiged asjad" enne ära teha... lõputu nimekiri ühesõnaga.
10. Negatiivne õppetund, mis ma sellest sain, oli, et ei saa korraga olla "hea laps" koolis ja olla kunstnik. See polnud küll loogiline, kuid ma usun seda ka praegu.
11. Kui olin väike, siis õppisin, et sõnakuulmatus ja enda soovid ja tahtmised on väga pahad asjad, millest tuli igati hoiduda.
12. Kasvasin üles, uskudes, et kunstnikud on isekad egoistid, sest nad elavad nii nagu ise tahavad.
13. Õpetaja, kes hävitas mu eneseusu, oli... (ma ei oska siia nimesid tuua, ilmselt ma ei proovinud piisavalt)
14. Ta ütles, et...
15. Ma uskusin teda, sest...
16. Õpetaja, kes oli mulle innustavaks eeskujuks, oli Tiiu.
17. Kui mulle öeldakse, et mul on annet, arvan, et nad tahavad mind innustada edasi tegutsema.
18. Tegelikkuses ma kahtlustan, et nad on lihtsalt viisakad.
19. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma kellelegi sobin.
20. Kui jään uskuma, et mul on annet, siis olen väga vihane raisatud aja peale, mis istunud ja kartnud olen alustamist.
5 ASJA, MIDA MUL ON KEELATUD TEHA:
- Alasti hoovipeal tantsida.
- Töö juures ebameeldivate inimeste pihta röökida ja asju loopida.
- Klienditeenindajale kõrvakiilu anda, kui ta mind närvi ajab.
- Demonstratiivselt igava koosoleku ajal püsti tõusta ja kõiki, kes seal igavad on p***se saata.
- Kirikus tantsida ja karjuda.
ISELOOMUSTAV VÄRV
Ma tahaksin sellel nädalal olla punane. Sümboliseerida viha ja kirge. Elada kõik omad emotsioonid välja ja 7 päeva pärast olla vana rahu ise. Samas on punane naiselik värv. Silmatorkav värv. Ilus värv. Väga varjundirikas värv. Väga teisimõjutav värv. Väga ilus värv.
20 ASJA, MIDA TAHAKSIN TEHA:
- Magada niikaua, kui tahan.
- Rahus hommikukohvi juua.
- Rahus hommikupäevikut kirjutada.
- Rahus netis meilid läbivaadata ja uudiseid sirvida või lehte lugeda Terevisiooni taustaks.
- Kellegi mõttekaaslasega rahus tööasju arutada ja ellu viia.
- Reisida Soome.
- Reisida Lätti.
- Reisida Leetu.
- Reisida Venemaale.
- Reisida Rootsi.
- Endale ilusa garderoobi osta.
- Kodu sisustada väga mugavaks ja meeldivaks.
- Lastega lõbutseda kodus ja väljaspool.
- Teatrisse minna.
- Enda tegevust laiemalt tutvustada.
- Käsitööga disainesemeid müüa.
- Eraettevõtlusega alustada.
- Magister lõpetada mingil huvitaval alal.
- Mõnda aega välismaal elada.
- Maja osta.
Loovuse teel, VII nädala kokkuvõte
1. Hommikupäeviku kirjutamine.
Ma pole kindel, mitmel päeval täpselt ma seda tegin. Üldiselt igal hommikul. Pakun huupi, et äkki nt 2 hommikut jäi vahele? Umbes midagi sihukest. Saan sellest abi ja tuge hetkel ja teadvustan, et koos hommikupäevikuga on edasiliikumine ja areng kergemad.
Loominguline risk, millest unistada... noh ma leidsin mingi idee, mida annaks katsetada. Prooviks kaasa lüüa vabatahtlikuna mõne veebiväljaande lugude kirjutamisel. Otsisin paar võimalust välja, nad on olemas. Aga ootavad oma aega.
Hellitan kunstnikku asjadega mida mul lapsepõlves polnud? Noh ma kujundan kodu ümber selliseks hulluseks, et ise ka ei usu. See vist loeb? :)
2. Kohtumine kunstnikuga- sel nädalal jäi ära. See nädal on üldse väga koormav ja õnnetu olnud. Ma ei taha rohkem selliseid nädalaid. Aga hea uudisena sai laps lastesõimekoha. Kui talle seal meeldib, saan juba jaanuaris rohkem hetki endale pätsata.
3. Sünkroonsust. Võib nii ütelda küll. Moskva-raamat tekitas edasimineku kirjutamissoovide elluviimiseks.
4. Midagi muud- avastasin, et see raamat aitab mul uudishimu suurendada. Näiteks tänu Moskva-raamatule tekkis huvi Venemaa vastu, ajakirjanduse vastu, fotoreportaaži vastu, vene filmide vastu (ühe DVD ostsin, ühe filmi otsisin välja endale- kahjuks pole juutuuubis subakaid)... Tänu sellele raamatule oskan huvitava teema seoseid ehk laiemalt märgata lühema aja jooksul! Hästi vahva :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 ei.
- 2 ei.
- 3 ei.
- 4 ei.
- 5 ei.
- 6 ei.
- 7 ei.
+ 8 tehtud!
+ 9 tehtud!
- 10 ei.
See ülesannete osa tundub küll lootusetult kohutav viimastel nädalatel :D
Teen millalgi "järelvastamiste nädala" ehk...
...äkki siis kui raamat läbisaanud?
Ma pole kindel, mitmel päeval täpselt ma seda tegin. Üldiselt igal hommikul. Pakun huupi, et äkki nt 2 hommikut jäi vahele? Umbes midagi sihukest. Saan sellest abi ja tuge hetkel ja teadvustan, et koos hommikupäevikuga on edasiliikumine ja areng kergemad.
Loominguline risk, millest unistada... noh ma leidsin mingi idee, mida annaks katsetada. Prooviks kaasa lüüa vabatahtlikuna mõne veebiväljaande lugude kirjutamisel. Otsisin paar võimalust välja, nad on olemas. Aga ootavad oma aega.
Hellitan kunstnikku asjadega mida mul lapsepõlves polnud? Noh ma kujundan kodu ümber selliseks hulluseks, et ise ka ei usu. See vist loeb? :)
2. Kohtumine kunstnikuga- sel nädalal jäi ära. See nädal on üldse väga koormav ja õnnetu olnud. Ma ei taha rohkem selliseid nädalaid. Aga hea uudisena sai laps lastesõimekoha. Kui talle seal meeldib, saan juba jaanuaris rohkem hetki endale pätsata.
3. Sünkroonsust. Võib nii ütelda küll. Moskva-raamat tekitas edasimineku kirjutamissoovide elluviimiseks.
4. Midagi muud- avastasin, et see raamat aitab mul uudishimu suurendada. Näiteks tänu Moskva-raamatule tekkis huvi Venemaa vastu, ajakirjanduse vastu, fotoreportaaži vastu, vene filmide vastu (ühe DVD ostsin, ühe filmi otsisin välja endale- kahjuks pole juutuuubis subakaid)... Tänu sellele raamatule oskan huvitava teema seoseid ehk laiemalt märgata lühema aja jooksul! Hästi vahva :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 ei.
- 2 ei.
- 3 ei.
- 4 ei.
- 5 ei.
- 6 ei.
- 7 ei.
+ 8 tehtud!
+ 9 tehtud!
- 10 ei.
See ülesannete osa tundub küll lootusetult kohutav viimastel nädalatel :D
Teen millalgi "järelvastamiste nädala" ehk...
...äkki siis kui raamat läbisaanud?
Loovuse teel, nädal VII
Liiga palju asju jääb seisma, sest ootame täiuslikkust. Ootame, et me ei pea tegema pingutusi, vaatama oma saamatust ega saama edasiviivat kriitikat. Tahame olla jalamaid ilusamad, targemad ja osavamad. Tahame olla keegi teine. Kas me siis ei oska olla "mina ise"?
Otsustasin selle nädala asju teha ka tagantjärgi. Lisada peatüki eeskujul ka lisaülesandeid.
"Kui ma ei peaks tegema seda täiuslikult, siis ma prooviksin... ":
Otsustasin selle nädala asju teha ka tagantjärgi. Lisada peatüki eeskujul ka lisaülesandeid.
"Kui ma ei peaks tegema seda täiuslikult, siis ma prooviksin... ":
- Stand-up komöödiat
- Käsitöönäituse korraldamist
- Käsitööringi läbiviimist
- Rohkemate koolituste läbiviimist tööjuures
- Vabatahtlikuna koolituste läbiviimist
- Moedisaini
- Tantsimist (mingi vabas vormis loovtants, kasvõi kodus üksi :D )
- Laulmist (avalikult, näiteks karaoke)
- Fotoreportaažide katsetamist
- Rohkem inimestega vestluste alustamist
- Multifilmi tegemist
- Arvustuste kirjutamist
- Nõuandeid misiganes teemal (kodukujundus, pereelu, ajaplaneerimine... midaiganes)
- Loovtöid lastega
- Rohkem maalimist
- Balletti (idee pätsasin raamatust)
- Pimekohtingut!
- Seinamaali
- Raamatu kirjutamist noortele emadele
- Endale garderoobi õmblemist
Kadedus.
Keda ma kadestan? Miks? Mis ma ette võtta saan?
...pagana keeruline ülesanne! Sest seda ma olengi teadlikult teinud juba mõnda aega... teadlikult proovinud kinni haarata "kadeduse sabast", vaadata mis imeloom seekord konksu otsa jäi ja vaadata, mis ma ise teha saan.
Kui tuua 3 näidet, siis... ilmselt oleks see mõni sõbranna, kellel on suhtega tõsiselt vedanud. Midagi muud mul ette võtta polegi, kui enda jaoks selgeks saada, milline ma ise tahan paarisuhtes olla ja loota et kunagi aastate pärast see teinepool kohale jõuab.
...kindlasti oleks seal mõni inimene, kes minu värskeid hobisid teeb paremini, kui mina. Alustades kasvõi fotograafiast- kõige värskem. Lisaks ei suuda ma seda veel igapäevaellu sulandada. Ja mis ma teha saan? Harjutada! Ma ju tean! Ning kui kade olla parema fototehnika peale- mul pole seda hetkel vaja. Päriselt pole vaja. Ma pole ise niiosav pilditegija, et piltide paremaksmuutumine jääb tehnika taha pidama. Jah, kindlasti katsetada oleks lahe. Aga ennem see praegune tehnika käppa saada. Ehk siis veel veidi harjutamist. Harjutamine tähendab, et sulandan tegevusena igapäevaellu. Siis on ka majanduslik väljaminek väga ok.
Aga kolmas? Ma kadestan neid inimesi veidi, kelle elu on paigas. Nad teavad, mida tahavad ja ka teevad seda.
Harjutus.
Lapsena jäin ma ilma võimalusest... kasvada vabalt... teha kõiki endasoovitud asju, käia väljas mängimas ja saada heakskiitu kõigele sellele lõpmatute piirangute asemel.
Lapsena ei olnud mul sõpru.
Lapsena oleksin võinud lasteaias käia.
Lapsena unistasin täiskasvanuelust.
Lapsena tahtsin juuksuriks saada.
Meie kodus polnud koduloomi.
Lapsena vajasin rohkem inimesi enda ümber.
Mul on kahju, et ma enam kunagi ei näe oma vanaema ja vanaisa.
Aastaid olen igatsenud ja mõtelnud täiusliku perekonda.
Kahetsen, et kaotasin oma rõõmsameelsuse.
Mul on ustav sõber... Marta.
Mulle meeldib mu kodukohas endasse tõmbuda.
Arvan, et mul on kenad juuksed.
Hommikupäeviku kirjutamine on näidanud, et vajan seda positiivseks enesesisenduseks päeva alguses.
Mind on rohkem hakanud huvitama uudishimu elu vastu :)
Usun, et mul läheb paremini enda avastamine ja julguse otsimine kuskilt... sügavast sopist.
Mu sisemine kunstnik on hakanud rohkem tähelepanu pöörama erinevatele asjadele ja võimalustele ja iseenda tundmaõppimisele.
Mu enese eest hoolitsemine vajab veel arenemist.
Tunnen end rohkem endaga sõbrana.
Võimalik, et mu loovus on siiski kuskil alles jäänud! :)
Minu 5 lemmikfilmi:
- Eat, pray, love
- Gone in 60 seconds
- Videvik
- Videviku viimase osa esimene pool :)
- Bridget Jones
...mis neis ühendavat on? Üksindus ja armastus ilmselt... kõige olulisemad tegelased (minu jaoks) on nendes filmides naisterahvad.
Jaaaaah, 60-sekundi filmis samuti.
Lemmikteemad lugemiseks:
- Müstika
- Elulood
- Armastus
- Eneseotsingud
- Huumor
laupäev, 21. november 2015
Loovuse teel, V ja VI nädala kokkuvõtted
Olen omadega ajast maha jäänud...
...olen jätnud vahele juba 2 nädala kokkuvõtte kirjutamist. Märkamatult on edasi lükkunud paljud nädalaülesannete täitmised. Märkamatult olen hakanud vahele jätma hommikupäeviku kirjutamist. Ja märkamatult on kõige selle pärast tulnud ühe rohkem süümekaid, vähem endassevaatamist ja halvem enesetunne.
Hea külje pealt- olen aru saanud kõige selle tähtsusest.
Veel hea külje pealt- olen mõnevõrra hakanud varasemate nädalate ülesannetega tegelema. Pean siinkohal silmas ebavajalikust loobumist.
Aga kokkuvõtted...
NÄDAL V.
Tagantjärgi pole seda kindlasti kerge teha. Aga proovin. Vähemalt midagi on praegu erksamalt meeles, kui pärast 2 aasta pärast.
Hommikupäevikuga tegelesin. Mõned üksikud päevad jäid juba vahele. Aga rohkem hommikuid kirjutasin, kui et jätsin kirjutamata. Vähemalt nii kuskilt mälusopist meenub.
See oli meeldiv rituaal. Sissejuhatus päevale. Võimalus enda probleemid lahti kirjutada. Võimalus end poputada, kui mitte keegi teine seda ei tee. Võimalus vähemalt kuskilt seltsi leida.
Kohtumine kunstnikuga- tegelikult olgem ausad, jäi vahele. Väga rahmimiseks läks kuidagi. Koguaeg kohustused ja ülesanded, ei jaksanud ja ei ole väikelapse emal see nii lihtne midagi. Mitu korda nädala V jooksul sain käia fotokoolitustel, see oli vähemalt vaikne aeg ja vabatahtlik.
Sünkroonsust ei saanud tekkida, sest olgem ausad- ma ka ise ei lubanud selle jaoks aega. Muutumise seisukohast oligi ilmselt oluline vajuda tagasi sinna, mis on varem valesti tehtud. Väga mustades toonides postitus tuleb sellest, aga tjh... nii ma ju tunnengi :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+ 1 tehtud
- 2 ei.
+ 3 tehtud.
+ 4 tehtud.
+5 tehtud!
+ 6 tehtud.
+ 7 tehtud.
+ 8 tehtud.
+ 9 tehtud!
+ 10 tehtud.
Nädal VI
Hommikupäevikut kirjutasin... täpselt ühel päeval vist (max 2). Väga halb tulemus. Ma tunnen ise, kui halb see mulle on. Ja kui hea oli seda siiski üle pika aja teha! Otsustasin, et mind aitaks tegevus lastega kodunt väljas. Vaheldus ja kõigile hea. Seda olengi nüüd nädalavahetusel teinud.
Kunstnikuga kohtumine jätkuvalt saama lootusetus seisus. Mõnevõrra leevendas seda pildistamaskäimine ja hilisem piltidega toimetamine- vaatamine, valimine, postitamine... Pole küll see, aga viis mind õue jalutama ja oli abiks.
Sünkroonsust jälle ise ei lubanud tulla.
Muutuse seisukohast... mõtlesin oma prioriteedi üle veidi järgi. Kuidas elu korraldada, ilma et ma rapsiks liiga palju kasutult ja pärast kahetseks, et olen lõbu vahetanud töö ja laristamise vastu... Naljakas tegelikult... sellest ju jutt oligi... jälle- unustan jutu, aga kogemuse saan... ei tea, mis nali see muudkui on! :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 tegemata
- 2 tegemata
+ 3 pooleldi, hinnanguks- veidi üle poole tehtud :)
+ 4 toidutegemisega olen tegelenud, ehk see läheb arvesse :)
- 5 tegemata
- 6 piinlik, aga ma isegi ei mõtelnud sellele...
+ 7 seda on küll tehtud... MUL ON LÕPUKS RAAMATURIIUL!
- 8 piinlik, aga ma tahtsin seda teha, kuid unustasin...
+ 9 tehtud! ...endalegi üllatuseks olin sunnitud mõtlema sissetulekute, töö, enda vajaduste ja võimaluste üle.
Tegelikult üha enam mind hämmastab, kui palju sisemisi võitlusi on samad, millega kokku puutun ja mille kohta tegelikult on ülesanne. Ülesande ma unustan, aga ikkagi jõuab õppetund minuni!
...olen jätnud vahele juba 2 nädala kokkuvõtte kirjutamist. Märkamatult on edasi lükkunud paljud nädalaülesannete täitmised. Märkamatult olen hakanud vahele jätma hommikupäeviku kirjutamist. Ja märkamatult on kõige selle pärast tulnud ühe rohkem süümekaid, vähem endassevaatamist ja halvem enesetunne.
Hea külje pealt- olen aru saanud kõige selle tähtsusest.
Veel hea külje pealt- olen mõnevõrra hakanud varasemate nädalate ülesannetega tegelema. Pean siinkohal silmas ebavajalikust loobumist.
Aga kokkuvõtted...
NÄDAL V.
Tagantjärgi pole seda kindlasti kerge teha. Aga proovin. Vähemalt midagi on praegu erksamalt meeles, kui pärast 2 aasta pärast.
Hommikupäevikuga tegelesin. Mõned üksikud päevad jäid juba vahele. Aga rohkem hommikuid kirjutasin, kui et jätsin kirjutamata. Vähemalt nii kuskilt mälusopist meenub.
See oli meeldiv rituaal. Sissejuhatus päevale. Võimalus enda probleemid lahti kirjutada. Võimalus end poputada, kui mitte keegi teine seda ei tee. Võimalus vähemalt kuskilt seltsi leida.
Kohtumine kunstnikuga- tegelikult olgem ausad, jäi vahele. Väga rahmimiseks läks kuidagi. Koguaeg kohustused ja ülesanded, ei jaksanud ja ei ole väikelapse emal see nii lihtne midagi. Mitu korda nädala V jooksul sain käia fotokoolitustel, see oli vähemalt vaikne aeg ja vabatahtlik.
Sünkroonsust ei saanud tekkida, sest olgem ausad- ma ka ise ei lubanud selle jaoks aega. Muutumise seisukohast oligi ilmselt oluline vajuda tagasi sinna, mis on varem valesti tehtud. Väga mustades toonides postitus tuleb sellest, aga tjh... nii ma ju tunnengi :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+ 1 tehtud
- 2 ei.
+ 3 tehtud.
+ 4 tehtud.
+5 tehtud!
+ 6 tehtud.
+ 7 tehtud.
+ 8 tehtud.
+ 9 tehtud!
+ 10 tehtud.
Nädal VI
Hommikupäevikut kirjutasin... täpselt ühel päeval vist (max 2). Väga halb tulemus. Ma tunnen ise, kui halb see mulle on. Ja kui hea oli seda siiski üle pika aja teha! Otsustasin, et mind aitaks tegevus lastega kodunt väljas. Vaheldus ja kõigile hea. Seda olengi nüüd nädalavahetusel teinud.
Kunstnikuga kohtumine jätkuvalt saama lootusetus seisus. Mõnevõrra leevendas seda pildistamaskäimine ja hilisem piltidega toimetamine- vaatamine, valimine, postitamine... Pole küll see, aga viis mind õue jalutama ja oli abiks.
Sünkroonsust jälle ise ei lubanud tulla.
Muutuse seisukohast... mõtlesin oma prioriteedi üle veidi järgi. Kuidas elu korraldada, ilma et ma rapsiks liiga palju kasutult ja pärast kahetseks, et olen lõbu vahetanud töö ja laristamise vastu... Naljakas tegelikult... sellest ju jutt oligi... jälle- unustan jutu, aga kogemuse saan... ei tea, mis nali see muudkui on! :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 tegemata
- 2 tegemata
+ 3 pooleldi, hinnanguks- veidi üle poole tehtud :)
+ 4 toidutegemisega olen tegelenud, ehk see läheb arvesse :)
- 5 tegemata
- 6 piinlik, aga ma isegi ei mõtelnud sellele...
+ 7 seda on küll tehtud... MUL ON LÕPUKS RAAMATURIIUL!
- 8 piinlik, aga ma tahtsin seda teha, kuid unustasin...
+ 9 tehtud! ...endalegi üllatuseks olin sunnitud mõtlema sissetulekute, töö, enda vajaduste ja võimaluste üle.
Tegelikult üha enam mind hämmastab, kui palju sisemisi võitlusi on samad, millega kokku puutun ja mille kohta tegelikult on ülesanne. Ülesande ma unustan, aga ikkagi jõuab õppetund minuni!
neljapäev, 12. november 2015
Heli Künnapas "Minu ilus elu maal"
Lugesin ja täitsa meeldis.
Kui olla täiesti aus, sai kõik alguse ühest arvamusloo lugemisest... mida ma pidasin rumalaks. Seal oli palju "minu maailmasse" mitte sobivaid väiteid ja selline see esmamulje mul siis oli... hiljem nägin raamatukogus sama arvamusloo autori raamatut ja otsustasin selle võtta. Mõnevõrra kiusust. Suuremas osas uudishimust- milline inimene ta tegelikult on?
Midagi selles kirjastiilis ja mõtetes oli sellist, et sõnad voolasid ladusalt silme eest läbi.
Ilmselt oli ka üsna lihtne samastuda- suurem osa raamatust oli kirjutatud kahe suurema poisi ja pisema tütre ema poolt :) Ma ju tean, mida ta tunneb... ma ju elan iga päev läbi samuti neid "kuidas oma jõmpsikatest inimesed kasvatada" olukordi... ükskõik, kuidas keegi lapsevanematest neid nimetab. Samal ajal üritan siin remontida. Eelistasin osta kodu, mida oma käe järgi valmis teha, nii et lastel oleks Kodu ja tunne.
Siiski- mina elan korteris. Maja käiks ühele täiskasvanule üksi üle jõu. Väikeste laste kõrvalt, ma mõtlen. Seetõttu on maja küll "unistuste listis" olemas, aga sellise teemana, millega ma hetkel aktiivselt ei tegele. Ma ei tea, kas seetõttu, aga raamatus pidevalt läbijooksev mõte, kus sooviti kirjeldada maale kolimist ja vähedada inimeste kartust selle ees... vot see jäi mul nägemata. Nägin pereelu logistikat... nägin tüüpilisi olukordi lastega elus... nägin edasipüüdliku ema hobisid (väga hea, et minusuguseid "hulle" on veel! Järjekordne äratundmisrõõm!)... nägin häguselt tüüpilisi suhteprobleeme (ei mõtle sellega midagi halba, aga tüüpilised "meeste ja naiste mõtlemise erinevused" ja väikelaste kasvatamisel tekkivad küsimused kes tohib voodis haige olla ja kes sellest hoolimata veab end nendega välja)... nägin ühe väga vahvalt kokkuhoidva perekonna lugu...
Majast ja kodust ja elust maal aga... alguses oli küll rõhk seal. Edasi oli palju juttu küülikutest ja loomadest. Ma ei tea. Võib-olla olidki minu jaoks olulised kellegi teisega samastumine ja mõttes "listi" loomine, mida ma tema raamatult õppida tahan.
Mis need ERITI POSITIIVSED mälestused on?
Kui olla täiesti aus, sai kõik alguse ühest arvamusloo lugemisest... mida ma pidasin rumalaks. Seal oli palju "minu maailmasse" mitte sobivaid väiteid ja selline see esmamulje mul siis oli... hiljem nägin raamatukogus sama arvamusloo autori raamatut ja otsustasin selle võtta. Mõnevõrra kiusust. Suuremas osas uudishimust- milline inimene ta tegelikult on?
Midagi selles kirjastiilis ja mõtetes oli sellist, et sõnad voolasid ladusalt silme eest läbi.
Ilmselt oli ka üsna lihtne samastuda- suurem osa raamatust oli kirjutatud kahe suurema poisi ja pisema tütre ema poolt :) Ma ju tean, mida ta tunneb... ma ju elan iga päev läbi samuti neid "kuidas oma jõmpsikatest inimesed kasvatada" olukordi... ükskõik, kuidas keegi lapsevanematest neid nimetab. Samal ajal üritan siin remontida. Eelistasin osta kodu, mida oma käe järgi valmis teha, nii et lastel oleks Kodu ja tunne.
Siiski- mina elan korteris. Maja käiks ühele täiskasvanule üksi üle jõu. Väikeste laste kõrvalt, ma mõtlen. Seetõttu on maja küll "unistuste listis" olemas, aga sellise teemana, millega ma hetkel aktiivselt ei tegele. Ma ei tea, kas seetõttu, aga raamatus pidevalt läbijooksev mõte, kus sooviti kirjeldada maale kolimist ja vähedada inimeste kartust selle ees... vot see jäi mul nägemata. Nägin pereelu logistikat... nägin tüüpilisi olukordi lastega elus... nägin edasipüüdliku ema hobisid (väga hea, et minusuguseid "hulle" on veel! Järjekordne äratundmisrõõm!)... nägin häguselt tüüpilisi suhteprobleeme (ei mõtle sellega midagi halba, aga tüüpilised "meeste ja naiste mõtlemise erinevused" ja väikelaste kasvatamisel tekkivad küsimused kes tohib voodis haige olla ja kes sellest hoolimata veab end nendega välja)... nägin ühe väga vahvalt kokkuhoidva perekonna lugu...
Majast ja kodust ja elust maal aga... alguses oli küll rõhk seal. Edasi oli palju juttu küülikutest ja loomadest. Ma ei tea. Võib-olla olidki minu jaoks olulised kellegi teisega samastumine ja mõttes "listi" loomine, mida ma tema raamatult õppida tahan.
Mis need ERITI POSITIIVSED mälestused on?
- Traditsioonid pere jaoks. Peab sisse viima (nt rohkem laulmist + õhtujutu). Kiitmist ja taustainfot sai lugeda, nüüd tuleb see "oma" leida.
- Eestlaste lugemus- ühe kirjanduskriitiku soovitus pidavat olema 30 raamatut aastas. Meenutades võib-olla saaksin sel aastal selle isegi täis... olen üsna palju "kergemat" kirjandust lugenud. Heli (loodan, et eesnime kasutada on ikka viisakas) nimekirjast kirjutan endale ümber mõned autorid- Mutt, Petrone, Tarmo Kulmari ("Tõsilood muinasrahvastest") ja Warren ("Eesmärgist juhitud elu").
- Usalda lapsi. Hästi tugevalt kumas koguaeg läbi lastega arvestamine. Ka siis, kui keegi neid arvustab ja liigselt targutab, tuleb neid kaitsta. Nii kasvavad tugevad inimesed.
- Väga palju oli juttu kirjutamisest. Kuidas on valminud raamatud, kuidas toimus valmistumine romaanivõistluseks, kuidas see näeb välja laste kõrvalt... Täiesti OK on ka omada poolikuid käsikirju... Kirjutamine on ka üks minu "roosadest unistustest". Julgust andis sellest lugemine väga palju! Ka kirjanik näe, on inimene! Ka tema näeb end algajana ja tunneb ootusärevust kui uus teos on ilmunud ja oodata saab arvustusi...
- "Hullused" saab samamoodi korralikult läbi mõtelda, reaalsusega kohandada ja ellu viia. Küülikukasvatus ei tundu tüüpilise äriplaanina. Ometi kirjutaja seda tegi. Tal oli teada, millised on võimalikud sissetulekuallikad, kuidas neid planeerida jne. Kõik on võimalik, kui tahta!
- Täiesti normaalne on palju tahta. Ka emadel. Lugedes kirjutamisest, küülikukasvatusest, lastekasvatusest, poliitikast ja laulukoorist... ma saaks enda kohta samuti teatava nimekirja valmis :D VÄGA äratundmisrõõm!
See lugemispäeviku sissekanne sai nüüd väga palju võrdlust minu enda eluga. Üldjuhul ma seda õigeks ei peaks. Raamatu tutvustus ja ülevaade võiks olla erapooletud. Aga samas- kui teos on päevikuvormis naisterahvalt, kellega mul tõesti on palju ühist... on see siis halb? Ma ju õppisin nii mõndagi...
Selle võrra sain ka targemaks, et tahan ta teisi raamatuid lugeda!
Kokkuvõtteks- mind julgustas see raamat hoopis kirjutamist alustama ja julgemalt unistama mitte maale elama minema.
Aitäh!
reede, 6. november 2015
IV nädala ülesannetest...
...tundus väga ebaaus minna uuele nädalale vastu, kui niipaljud ülesanded jäid tegemata. Olin kuidagi nii... omadega segaduses ja tegevuses ja otsimises, et... ei suutnud ennast korraga muuta ja samal ajal täita kõiki võetud kohustusi.
Ikka juhtub.
Õnneks olid sellised, millest sai loobuda. Ja kuigi ma osadest ülesannetest loobusin- omal moel edasi ju ikka liikusin :)
Igatahes- kirjad... ma tahtsin need välja jätta. Minevik ja olevik on kuidagi... ebameeldivad teemad. Minevikku niiväga ei mäleta ja minevikule kirjutades nagu esitaks endale ootusi olla parem. Aga ei saa tagasi minna ja keegi teine olla. Siis ju omakord tuleks ma tagasi tulevikku ja oleks keegi ja siis kirjutaks minevikule uusi soovitusi... ja nii olekski lõputu ring.
Kuidas ma saan siis 8-aastasele minale kirjutada, kui olen praegu 26? Mida ma talle ütleks? Jah, ma tahaksin ütelda "ole julgem", "katseta rohkem"... lõpuks jõuaks need soovituseni "ela oma elu teisiti", aga seda ma ju ei mõtle tegelikult. Mida ma tahaks teisiti? Hetkel veel ei miskit. Ma tunnen siiani, et olen parajalt noor unistuste saavutamiseks. Tunneks ma teisiti, siis sooviks ka teistsugust minevikku. Aga mida mul siis öelda oleks?
Ära muretse, Sa oled tubli. Ka pisikese 8-aastasena. Sa ju teed asju. Ja Sul tuleb tore tulevik. Sa saad imelised lapsed. Sa leiad endale meelepärase töö. Sa ei jää igavaks. Sa teed asju. Sul on hobid. Kas Sa tead, kui ilusaid asju Sa kuduma ja heegeldama õpid? :) See ei kao. Mitte midagi sellest, millega Sa praegu tegeled, ei kao. Need arenevad edasi. Sina arened. Lihtsalt. Ole Sina ja tea, et kõik läheb hästi.
...ei olnudki nii keeruline.
Aga tulevikku? Mida ma sinna kirjutaks? Hetkeolukorda? ...kui ma seda kirja kirjutasin, kuidas ma elasin ja mida tundsin ja mis küsimustega maadlesin?
Imelik ülesanne. Aga ka tuleviku-minale ei hakka ma ju midagi ette kirjutama... "oled Sa ikka selline nagu ma lootsin olla"? Kindlasti pole! Kindlasti on mul tulevikus uusi kogemusi ja palju huvitavaid lugusid ja juhtumisi... Kõigi küsimustega, millega praegu maadlen (Milline töökoht oleks "unistuste" teema ja kuidas mu perekonnaseis jääb ja mis ma üldse elus teha tahan ja kuidas ma pere-elu paika loksutan ja kuidas ma lähisuhted veel paremaks saan jne... neid kindlasti veel, näiteks üldisem "Millised jõud meid ümbritsevad?")... neile ma ju kas leian selleks ajaks vastused, naudin nendega peamurdmist või teen omal moel rahu. Lepin teadmatusega. Naudin kohalolu. Mul on praegu millegipärast hea tunne, et ma saan 80-aastasele minale kirja kirjutada. See on üks tark ja võimas naine seal tulevikus! ...ja mis ma teda ikka üleliia kiidan, see olen ju mina ise! Ega ma vaevalt selle aja jooksul kellekski teiseks hakkan :)
...ja nii ma saingi kaks plusspunkti harjutuste juurde lisaks märkida ;)
Ikka juhtub.
Õnneks olid sellised, millest sai loobuda. Ja kuigi ma osadest ülesannetest loobusin- omal moel edasi ju ikka liikusin :)
Igatahes- kirjad... ma tahtsin need välja jätta. Minevik ja olevik on kuidagi... ebameeldivad teemad. Minevikku niiväga ei mäleta ja minevikule kirjutades nagu esitaks endale ootusi olla parem. Aga ei saa tagasi minna ja keegi teine olla. Siis ju omakord tuleks ma tagasi tulevikku ja oleks keegi ja siis kirjutaks minevikule uusi soovitusi... ja nii olekski lõputu ring.
Kuidas ma saan siis 8-aastasele minale kirjutada, kui olen praegu 26? Mida ma talle ütleks? Jah, ma tahaksin ütelda "ole julgem", "katseta rohkem"... lõpuks jõuaks need soovituseni "ela oma elu teisiti", aga seda ma ju ei mõtle tegelikult. Mida ma tahaks teisiti? Hetkel veel ei miskit. Ma tunnen siiani, et olen parajalt noor unistuste saavutamiseks. Tunneks ma teisiti, siis sooviks ka teistsugust minevikku. Aga mida mul siis öelda oleks?
Ära muretse, Sa oled tubli. Ka pisikese 8-aastasena. Sa ju teed asju. Ja Sul tuleb tore tulevik. Sa saad imelised lapsed. Sa leiad endale meelepärase töö. Sa ei jää igavaks. Sa teed asju. Sul on hobid. Kas Sa tead, kui ilusaid asju Sa kuduma ja heegeldama õpid? :) See ei kao. Mitte midagi sellest, millega Sa praegu tegeled, ei kao. Need arenevad edasi. Sina arened. Lihtsalt. Ole Sina ja tea, et kõik läheb hästi.
...ei olnudki nii keeruline.
Aga tulevikku? Mida ma sinna kirjutaks? Hetkeolukorda? ...kui ma seda kirja kirjutasin, kuidas ma elasin ja mida tundsin ja mis küsimustega maadlesin?
Imelik ülesanne. Aga ka tuleviku-minale ei hakka ma ju midagi ette kirjutama... "oled Sa ikka selline nagu ma lootsin olla"? Kindlasti pole! Kindlasti on mul tulevikus uusi kogemusi ja palju huvitavaid lugusid ja juhtumisi... Kõigi küsimustega, millega praegu maadlen (Milline töökoht oleks "unistuste" teema ja kuidas mu perekonnaseis jääb ja mis ma üldse elus teha tahan ja kuidas ma pere-elu paika loksutan ja kuidas ma lähisuhted veel paremaks saan jne... neid kindlasti veel, näiteks üldisem "Millised jõud meid ümbritsevad?")... neile ma ju kas leian selleks ajaks vastused, naudin nendega peamurdmist või teen omal moel rahu. Lepin teadmatusega. Naudin kohalolu. Mul on praegu millegipärast hea tunne, et ma saan 80-aastasele minale kirja kirjutada. See on üks tark ja võimas naine seal tulevikus! ...ja mis ma teda ikka üleliia kiidan, see olen ju mina ise! Ega ma vaevalt selle aja jooksul kellekski teiseks hakkan :)
...ja nii ma saingi kaks plusspunkti harjutuste juurde lisaks märkida ;)
Loovuse teel, IV nädala kokkuvõte
1. Hommikupäeviku kirjutamine. Kui mu mälu mind ei peta, kirjutasin kõigil hommikutel. See on nii... harjumuseks juba kujunenud, et on ülesärkamise oluline osa :)
2. Kohtumine kunstnikuga... ei, omaette olemiseks väga palju aega ei jäänud. Kui "sohki" teha, siis minu kohtumine kunstnikuga oli fotokoolitusel käimine. Ainuke aeg, kus sain teha TÄIESTI endapoolt valitud tegevust vabatahtlikult. Mõtted olid sel ajal küll täitsa mujal, aga akude laadimine toimus.
3. Sünkroonsus sel nädalal... tegelikult vastuseid minuni jõudis. Osad probleemid said ette võetud. Ja paratamatult ülesandeid lahendades tekkis ka rohkem väljaskäimist. Siiani ei osanud päevakavva sisse sutsata õues jalutamisi. Tükk aega juba... puudus põhjus ja vabandus seda teha. Kuna aga ülesannetes oli hoidumine lugemisest, siis... õues oli kõige ohutum :)
4. Tervenemise jaoks oluline... olude sunnil pidin üle vaatama oma mõtted ja seisukohad perekonna osas. Samuti proovisin poolkohustuslikus vormis neid asju, mis siiani kõrvale olid jäänud! :) Loodan, et uus nädal ja uued ülesanded juhatavad mu ka kunsti juurde tagasi, siis oleks ka see tühimik täidetud.
Lugemisest loobumine- ma teadsin, et 100% ei ole tehtav. Ma ei saa teha tööasju ilma üldse lugemata. AGA ma liikusin rohkem õues, käisin pikalt pildistamas ja sellega seonduv võttis omajagu, eelmisel nädalavahetusel ma õmblesin tavalisest rohkem, plaanisin uusi töid, kirjutasin enam-vähem luuletuse, alustasin lõpuks jutu kirjutamist... nii et omajagu ettevõtmisi said uued tuuled :)
Vaadates, kui palju ülesandeid tegemata jäi, siis... kindlasti tahan mõned neist tagantjärgi ka tehtud saada...
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 tunnen, et oleks saanud paaaaaaaaaaalju paremini ülesannet sooritada
+ 2 tundus ebameeldiv ülesanne, tegin hilinemisega ;)
+ 3 SIISKI TEHTUD!
- 4 tegelen lähipäevil. Loodetavasti.
+5 tehtud!
- 6 piinlik, aga ma isegi ei mõtelnud sellele...
- 7 ei olnud võimalik
- 8 piinlik, aga ma tahtsin seda teha, kuid unustasin...
+ 9 tehtud!
"nii ja naa" 10 tehtud
2. Kohtumine kunstnikuga... ei, omaette olemiseks väga palju aega ei jäänud. Kui "sohki" teha, siis minu kohtumine kunstnikuga oli fotokoolitusel käimine. Ainuke aeg, kus sain teha TÄIESTI endapoolt valitud tegevust vabatahtlikult. Mõtted olid sel ajal küll täitsa mujal, aga akude laadimine toimus.
3. Sünkroonsus sel nädalal... tegelikult vastuseid minuni jõudis. Osad probleemid said ette võetud. Ja paratamatult ülesandeid lahendades tekkis ka rohkem väljaskäimist. Siiani ei osanud päevakavva sisse sutsata õues jalutamisi. Tükk aega juba... puudus põhjus ja vabandus seda teha. Kuna aga ülesannetes oli hoidumine lugemisest, siis... õues oli kõige ohutum :)
4. Tervenemise jaoks oluline... olude sunnil pidin üle vaatama oma mõtted ja seisukohad perekonna osas. Samuti proovisin poolkohustuslikus vormis neid asju, mis siiani kõrvale olid jäänud! :) Loodan, et uus nädal ja uued ülesanded juhatavad mu ka kunsti juurde tagasi, siis oleks ka see tühimik täidetud.
Lugemisest loobumine- ma teadsin, et 100% ei ole tehtav. Ma ei saa teha tööasju ilma üldse lugemata. AGA ma liikusin rohkem õues, käisin pikalt pildistamas ja sellega seonduv võttis omajagu, eelmisel nädalavahetusel ma õmblesin tavalisest rohkem, plaanisin uusi töid, kirjutasin enam-vähem luuletuse, alustasin lõpuks jutu kirjutamist... nii et omajagu ettevõtmisi said uued tuuled :)
Vaadates, kui palju ülesandeid tegemata jäi, siis... kindlasti tahan mõned neist tagantjärgi ka tehtud saada...
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 tunnen, et oleks saanud paaaaaaaaaaalju paremini ülesannet sooritada
+ 2 tundus ebameeldiv ülesanne, tegin hilinemisega ;)
+ 3 SIISKI TEHTUD!
- 4 tegelen lähipäevil. Loodetavasti.
+5 tehtud!
- 6 piinlik, aga ma isegi ei mõtelnud sellele...
- 7 ei olnud võimalik
- 8 piinlik, aga ma tahtsin seda teha, kuid unustasin...
+ 9 tehtud!
"nii ja naa" 10 tehtud
reede, 30. oktoober 2015
Loovuse teel, III nädala kokkuvõte
1. Hommikupäeviku kirjutamise olen vahele jätnud siiani vaid väga erandjuhtudel. Viimase nädala jooksul juhtus seda korra. Poleks vahele jätnud, oleks vahele jäänud tore bussisõidu-päev. Ühe korra oleks peaaegu vahele jäänud, aga otsustasin sohki teha ja kolme lehe asemel kaks kirjutada. Tundub mõnus viis päeva alustamiseks. Oleme sõbraks saanud ja kirjutan järjest julgemalt oma soove sinna.
2. Kunstnikuga kohtumine... nii ja naa. Sain võimaluse ka omaette olla korra, aga... ma ei tea kas see ka arvesse läheb. Proovisin end häälestada kokkusaamiseks ka kärutamise ajal, aga lõpuks hakkas laps kisa tõstma. Jällegi- ei tea, kas see läheb ikka arvesse. Igatahes arusaamani, et hakkan järjest enam õppima kuidas mitte üle mõtelda ja analüüsida, ma jõudsin.
3. Sünkroonsuse juhtum leidis ka aset. Kohvi.
4. Mis tundub oluline... unistused paistavad rohkem käeulatuses olema, kui ootasin! :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+1 täitsa tehtud!
+ 2 tehtud!
+ 3 suuremas osas tehtud...
+4 tehtud!
+5 tehtud!
+6 tehtud
+ 7 tehtud vist...
+ 8 tehtud!
+ 9 tehtud!
+10 tehtud :)
2. Kunstnikuga kohtumine... nii ja naa. Sain võimaluse ka omaette olla korra, aga... ma ei tea kas see ka arvesse läheb. Proovisin end häälestada kokkusaamiseks ka kärutamise ajal, aga lõpuks hakkas laps kisa tõstma. Jällegi- ei tea, kas see läheb ikka arvesse. Igatahes arusaamani, et hakkan järjest enam õppima kuidas mitte üle mõtelda ja analüüsida, ma jõudsin.
3. Sünkroonsuse juhtum leidis ka aset. Kohvi.
4. Mis tundub oluline... unistused paistavad rohkem käeulatuses olema, kui ootasin! :)
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+1 täitsa tehtud!
+ 2 tehtud!
+ 3 suuremas osas tehtud...
+4 tehtud!
+5 tehtud!
+6 tehtud
+ 7 tehtud vist...
+ 8 tehtud!
+ 9 tehtud!
+10 tehtud :)
reede, 23. oktoober 2015
Loovuse teel, III nädala ülesanded...
MINU LAPSEPÕLVETUBA.
Elasime emaga samas toas. Mul oli oma voodi, mida kujutasin ja unistustes leiutasin kuidagi "oma ruumiks"- et paneks sinna seinad ümber ja haagiga ukse ette ja kuidas seal sees kõik olla võiks... reaalsuses tekitasin enda padja kohale "katuse" toetades teist patja... ema voodinurga peale ilmselt. Mis mulle seal meeldis? Mul oli täiesti oma privaattsoon- radika ja oma kappide vahel. Seal sain olla omaette nagu oma koopas või onnis. Sain kapi ja radika vahele teki tõmmata katuseks ja oli TÄITSA onni moodi. Mis mulle veel meeldis? Ilmselt ka see, et väiksena sain ema lähedal magada. Mis on üsna paradoksaalne, sest tegelikult meeldis ju mulle palju ka üksinda olla. Saa siis aru või ära saa...
MINU PRAEGUNE TUBA.
Mulle meeldib, et saan siin KÕIGE üle ise otsustada. Varasemalt pole nii oma ruumi olnud. Mulle meeldib, et siin on erinevaid nurgakesi, et ta on avar (väiksena millegipärast kartsin, et uks jäi kapi taha varju). Kindlasti meeldib praegune tuba siis rohkem, kui remont on valmis... aga sinnani... kindlasti teeks kasu kui saaks seintele pilte. Esimese nädala ülesannete juurde peaks veidikeseks tagasi minema ja kunstnikuhinge peidust välja laskma! Las ta siis viipab midagi seintele!
5 MEELDIVAT OMADUST LAPSEPÕLVE-MINA JUURES:
5 INIMEST KEDA IMETLEN:
+ Kadri Luik, Tõnu Trubetski, Roy Strider, Mallukas, Kerttu Rakke
+ vanavanaemad, Luule Viilma, Marylin Monroe, Suzanne Valadon
+ Salvador Dali, Coco Chanel, Gerald Durrell, ...lisaks mõni lahe positiivse huumorisoonega valitseja (no tõesti ei tule nimekirja lisa...)
Mis üldistusi nendest nimekirjadest võib teha? Esialgu on peamiselt viimasel ajal tarbitud meediast tekkinud nimed, teises veel viimaseaja staarikesi... lõpuks hakkavad sisukad ilmuma. Kauaks võiks ühte seltskonda jääda nendega, kellest on olulised nii stiil, iseloom kui ka sisukad teadmised. Aga see on nimekirjadest ainuke, mis jäi poolikuks.
Kas ma siis pole suutnud määratleda sõpruskonda või on see minu jaoks poolik...? Selles on küsimus!
Ja esimesed 9 küsimust ongi vastatud!
Jess!
Elasime emaga samas toas. Mul oli oma voodi, mida kujutasin ja unistustes leiutasin kuidagi "oma ruumiks"- et paneks sinna seinad ümber ja haagiga ukse ette ja kuidas seal sees kõik olla võiks... reaalsuses tekitasin enda padja kohale "katuse" toetades teist patja... ema voodinurga peale ilmselt. Mis mulle seal meeldis? Mul oli täiesti oma privaattsoon- radika ja oma kappide vahel. Seal sain olla omaette nagu oma koopas või onnis. Sain kapi ja radika vahele teki tõmmata katuseks ja oli TÄITSA onni moodi. Mis mulle veel meeldis? Ilmselt ka see, et väiksena sain ema lähedal magada. Mis on üsna paradoksaalne, sest tegelikult meeldis ju mulle palju ka üksinda olla. Saa siis aru või ära saa...
MINU PRAEGUNE TUBA.
Mulle meeldib, et saan siin KÕIGE üle ise otsustada. Varasemalt pole nii oma ruumi olnud. Mulle meeldib, et siin on erinevaid nurgakesi, et ta on avar (väiksena millegipärast kartsin, et uks jäi kapi taha varju). Kindlasti meeldib praegune tuba siis rohkem, kui remont on valmis... aga sinnani... kindlasti teeks kasu kui saaks seintele pilte. Esimese nädala ülesannete juurde peaks veidikeseks tagasi minema ja kunstnikuhinge peidust välja laskma! Las ta siis viipab midagi seintele!
5 MEELDIVAT OMADUST LAPSEPÕLVE-MINA JUURES:
- Iseseisvus
- Iseteadlikkus
- Naljakad mõtted ja nutikad ideed (ilmselt siis loov?)
- Kleidikandja linnas ja poisilikkus maal!
- Heatahtlikkus
- Teise klassi kiituskiri
- Käsitöö-õppimine
- Hea lugemisoskus- ja tahe (oskus- hea lugemisvõistlustel osalemine)
- Edukad hetked muusikaklassis
- Kindlasti osalesin mõnel kunstivõistlusel!
- Ploff
- Kevade küpsised
- Suffeli šhokolaad
- Sefiirikorvike
- Šnitsel
- Arvutisolemine. Tööaja vahepeal "mõtete kogumine" muudel lehtedel
- Voodisvedelemine "äkki uni tuleb"
- FB chat... pidev telefonipiilumine ja arvutipiilumine...
5 INIMEST KEDA IMETLEN:
- Elizabeth Gilbert
- Siiri Sisask
- Kaur Kender
- Kristiina Ehin
- Julia Roberts/ Drew Barrymore/ Kate Winslet/ Cameron Diaz/ Meryl Streep/ Angelina Jolie/ Brigitte Bardot jt naiselikud näitlejad :)
+ Kadri Luik, Tõnu Trubetski, Roy Strider, Mallukas, Kerttu Rakke
+ vanavanaemad, Luule Viilma, Marylin Monroe, Suzanne Valadon
+ Salvador Dali, Coco Chanel, Gerald Durrell, ...lisaks mõni lahe positiivse huumorisoonega valitseja (no tõesti ei tule nimekirja lisa...)
Mis üldistusi nendest nimekirjadest võib teha? Esialgu on peamiselt viimasel ajal tarbitud meediast tekkinud nimed, teises veel viimaseaja staarikesi... lõpuks hakkavad sisukad ilmuma. Kauaks võiks ühte seltskonda jääda nendega, kellest on olulised nii stiil, iseloom kui ka sisukad teadmised. Aga see on nimekirjadest ainuke, mis jäi poolikuks.
Kas ma siis pole suutnud määratleda sõpruskonda või on see minu jaoks poolik...? Selles on küsimus!
Ja esimesed 9 küsimust ongi vastatud!
Jess!
Loovuse teel, II nädala kokkuvõte
Hommikupäevikut täitsin kõigil päevadel. Kiidan end selle eest!
Muidu oli vaikne nädal. Ühtegi regulaarset ettevõtmist peale hommikupäeviku polnud. Ülesanded tegin viimasel minutil. Siiski avastasin, et need olid terve varasema nädala tulemused.
Negatiivseid emotsioone/tundepuhanguid nagu polnudki. Pigem on just tulnud mu ellu kauaoodatud rutiin (minu jaoks tähendab rutiinne elu juba ainuüksi igal hommikul hommikupäevikut :P). Ärritada on mind keerulisem. Kokkuvõttes olen õnnelikum.
"Kokkusaamine kunstnikuga" sai ka ette võetud. Lihtsalt mõnus vanni-söögiõhtu koos hea videovaatamisega :) Väga värskendav ja eneseuhkust sisendav ettevõtmine oli. Pole kaua enda jaoks niimoodi aega võtnud.
Päev-päevalt olen ka tabanud end mõtlemast müstilisema maailma üle... sest ei ole kõik mõistusega seletatav.
Ja kuigi tegin pausi igapäevastes kritseldamistes (ühes varasemas postituses tegin endale ka uue väljakutse, otsustan selle ette võtta alates novembrist), olen veetnud palju aega kas kunsti vaadates, kunstnike teemal youtube´ist videosid vaadates või tõesti proovides märgata ja teha kunsti mujal. Olen proovinud pead vaevata kunsti ja käsitöö kokkupuutealal disaini ja värvide osas. Alustasin lõpuks oma köögikappide tuunimist PVA-liimi ja ajalehtedega. Ka need ju annavad märku, et igapäevaelust 15-min harjumus pole kadunud?
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
1- täitsa tegemata
+ 2 tehtud!
+ 3 suuremas osas tehtud, aga ei jäänud ise tulemusega rahule
4- teen vist tagantjärgi...
+5 tehtud!
6- tehtud poolikult...
+ 7 tehtud!
+ 8 tehtud!
+ 9 alustatud...!
10- ei õnnestunud :)
...muusika Youtube´ist...
Muidu oli vaikne nädal. Ühtegi regulaarset ettevõtmist peale hommikupäeviku polnud. Ülesanded tegin viimasel minutil. Siiski avastasin, et need olid terve varasema nädala tulemused.
Negatiivseid emotsioone/tundepuhanguid nagu polnudki. Pigem on just tulnud mu ellu kauaoodatud rutiin (minu jaoks tähendab rutiinne elu juba ainuüksi igal hommikul hommikupäevikut :P). Ärritada on mind keerulisem. Kokkuvõttes olen õnnelikum.
"Kokkusaamine kunstnikuga" sai ka ette võetud. Lihtsalt mõnus vanni-söögiõhtu koos hea videovaatamisega :) Väga värskendav ja eneseuhkust sisendav ettevõtmine oli. Pole kaua enda jaoks niimoodi aega võtnud.
Päev-päevalt olen ka tabanud end mõtlemast müstilisema maailma üle... sest ei ole kõik mõistusega seletatav.
Ja kuigi tegin pausi igapäevastes kritseldamistes (ühes varasemas postituses tegin endale ka uue väljakutse, otsustan selle ette võtta alates novembrist), olen veetnud palju aega kas kunsti vaadates, kunstnike teemal youtube´ist videosid vaadates või tõesti proovides märgata ja teha kunsti mujal. Olen proovinud pead vaevata kunsti ja käsitöö kokkupuutealal disaini ja värvide osas. Alustasin lõpuks oma köögikappide tuunimist PVA-liimi ja ajalehtedega. Ka need ju annavad märku, et igapäevaelust 15-min harjumus pole kadunud?
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
1- täitsa tegemata
+ 2 tehtud!
+ 3 suuremas osas tehtud, aga ei jäänud ise tulemusega rahule
4- teen vist tagantjärgi...
+5 tehtud!
6- tehtud poolikult...
+ 7 tehtud!
+ 8 tehtud!
+ 9 alustatud...!
10- ei õnnestunud :)
...muusika Youtube´ist...
Loovuse teel, II nädala ülesannetest...
Siiamaani olen tundnud, et olen II nädala ülesanded hooletusse jätnud.
Kirjutasin sellest täna ka hommikupäevikusse.
Nüüd aga "tähtaja kukkudes" võtsin raamatu ette ja avastasin, et olen endale liiga teinud... kõik II nädala teemad on kuidagi nii omased olnud, et endalegi märkamatult olen neile rohkem tähelepanu pööranud.
Näiteks:
Enda ümber olevate sõprade valimine. Just viimase nädala jooksul ongi see teema üles kerkinud. Olen mõnest suhtlemisest loobunud. Olen aega leidnud kokkusaamiseks toredate lähedaste inimestega, kes mõjuvad hästi (skaip on ka peaaegu nagu kokkusaamine, kui videovõimalust kasutada!). Teised, kelle jaoks küll aega pole viimase seitsme päeva jooksul olnud ega ühist kokkupuudet, on olemas mõtetes. Tegelikult... olengi äralõigatud olnud üleliigsest kriitikast ja igavusest. Üsna tasakaalus on kõik olnud. See osa elust muidugi, kus ise saab muutusi ette võtta. Ootamatusi võib alati ette tulla.
Ühes ülesandes soovitati üle lugeda lauseid loovuse ja jumalikkuse seoste kohta. Kaks korda päevas. Ütlen ausalt- heal juhul leidsin selleks aega kahel korral. Küll aga tuleb see meelde pea iga kord autoga sõites. (Süümekatena muidugi, et oot-oot, mis seal küll kirjas oli, kui need laused pähe jääks, oleks palju lihtsam.)
"Viimasel minutil" teen ka II nädala ülesanded ära. Maitse asi, mulle ongi praegu õige hetk neid teha nädala jooksul saadud kogemuste najal.
15 MEELDIVAT TEGEVUST (ül oli küll 20, aga 5 neist oleks liiga isiklikud)
Ja nii suurem osa tehtud saabki! Eesmärk ongi ju teha enamus.
...aga huvitav kas mõni nädal õpetab ka süümekatest vabanema...?
Kirjutasin sellest täna ka hommikupäevikusse.
Nüüd aga "tähtaja kukkudes" võtsin raamatu ette ja avastasin, et olen endale liiga teinud... kõik II nädala teemad on kuidagi nii omased olnud, et endalegi märkamatult olen neile rohkem tähelepanu pööranud.
Näiteks:
Enda ümber olevate sõprade valimine. Just viimase nädala jooksul ongi see teema üles kerkinud. Olen mõnest suhtlemisest loobunud. Olen aega leidnud kokkusaamiseks toredate lähedaste inimestega, kes mõjuvad hästi (skaip on ka peaaegu nagu kokkusaamine, kui videovõimalust kasutada!). Teised, kelle jaoks küll aega pole viimase seitsme päeva jooksul olnud ega ühist kokkupuudet, on olemas mõtetes. Tegelikult... olengi äralõigatud olnud üleliigsest kriitikast ja igavusest. Üsna tasakaalus on kõik olnud. See osa elust muidugi, kus ise saab muutusi ette võtta. Ootamatusi võib alati ette tulla.
Ühes ülesandes soovitati üle lugeda lauseid loovuse ja jumalikkuse seoste kohta. Kaks korda päevas. Ütlen ausalt- heal juhul leidsin selleks aega kahel korral. Küll aga tuleb see meelde pea iga kord autoga sõites. (Süümekatena muidugi, et oot-oot, mis seal küll kirjas oli, kui need laused pähe jääks, oleks palju lihtsam.)
"Viimasel minutil" teen ka II nädala ülesanded ära. Maitse asi, mulle ongi praegu õige hetk neid teha nädala jooksul saadud kogemuste najal.
15 MEELDIVAT TEGEVUST (ül oli küll 20, aga 5 neist oleks liiga isiklikud)
- Jalutamine
- Käsitöö (kudumine, heegeldamine, tikkimine jne)
- Kodu eest hoolitsemine (eelkõige millegi uue ja huvitava loomine, MITTE KORISTAMINE!)
- Naermine
- Lugemine
- Mängimine
- IT-alane peamurdmine
- Ristsõnade lahendamine
- Kunsti (joonistamine, maalimine jne)
- Tore ajaveetmine koos sõpradega
- Hea söögi söömine
- Kohvi joomine (mõnikord harva ka klaas veini)
- Lastega koos plaanide tegemine
- Šhoppamine!
- Uute kohtade avastamine
- Juuksur
- Alpinist
- Loodusfotograaf
- Arvamuslugude kirjutaja
- Õmbleja
Ja nii suurem osa tehtud saabki! Eesmärk ongi ju teha enamus.
...aga huvitav kas mõni nädal õpetab ka süümekatest vabanema...?
pühapäev, 18. oktoober 2015
Päevaraamat 2- Pühapäevahommik kunsti seltsis
Hakkasin 2.oktoober uuesti pihta enda jaoks väljakutsega 21 päeva visandada/sodida/ ...pliiatsiga paberile midagigi teha igal õhtul 15min.
Väljakutse kukkusin läbi. Vastu pidasin 14 päeva. Siis hakkasin end õhtuti järjest enam tagant sundima (päevaplaan kuidagi muutus ja kohutav uni oli peale seda kui lapsed magasid ja enne oli vaja koguaeg midagi teha- süüa, koduseid töid lapsega jne). Eilse õhtu jätsin teadlikult vahele, sest üleeile visandasin ja mõtlesin rohkem kudumite peale. Kadus ära see... õhin ja uudishimu. Proovinud olen alates suve lõpust. Selle ajaga teatavad oskused on uuesti kättetulnud, aga nüüd on kõik kordusteks muutunud- ma tajun seda ajapiiri, ma tean umbes juba ette milliseid jooni ma seal kasutan, ei teki midagi uut ja värsket enam.
Vajan suuremat väljakutset.
Kuulasin eile uuesti Elizabeth Gilberti intervjuud YOUTUBE´ist.
Tekkis mõte, kui juttu oli sellest, kuidas kõik on juba tehtud ja olnud ja on täiesti okei teha asju uuesti, lihtsalt... lisa sinna oma tunne ja emotsioonid ja inimlikkus.
Mis saaks, kui ma võtaks ette rohkem ja vähemtuntud kunstnike teosed ja prooviks neid õhtuti kiirvisanditena käsile võtta? Kindlasti osa läheks väga puusse. Aga ma võidaks selle ajaga nii või teisiti. Ma süveneks põhjalikumalt nendesse töödesse kui muidu. Ma saan võtta sellises stiilis teosed, mida ma muidu ise ei teeks. Neil on hoopis teine "käekiri". Kindlasti on neil ka minust rohkem oskusi olnud tegemisel- ma saan neilt õppida. Midagigi. Ja see oleks minu jaoks värske tegevus. Kopeerinud ma siiani pole.
Panen siia postituse lõppu ka nimekirja. Nii ei saa "ideed otsa lõppeda". Ja nii saan igal õhtul (loodetavasti!) midagi mahakriipsutada.
Mis ma eelmisest katsest erinevalt teen- ma ei pane endale ajalist piiri. Umbes 15min juurde see kindlasti jääb. Me oleme kõik inimesed oma elude ja tegemistega. Kindlasti kella võtan millalgi uue väljakutse juures uuesti ka ette. Aga prooviks seekord ilma.
Vabad päevad tegelikult on ka omamoodi küsimus. Kas neid on vaja? Kui üks päev vahele jätta, on väga kerge lisada sinna järgmine ja järgmine jne... Samas on üsna loomulik, et mõni õhtu peab end sundima. Kas ma teen mingeid järeleandmisi? Mõnel juhul "hädaväljapääsuna" võiks lubada endal teha järgmisel päeval eelmise õhtu tegemise tagantjärgi. Kui on uni, mine maga.
Seekord sellised reeglid.
Lisaks võiksin teha eraldi koha, kus tehtud tööd koguda. Instagram/ FB konto... leian sobiva mooduse.
Aga nimekiri... :
Väljakutse kukkusin läbi. Vastu pidasin 14 päeva. Siis hakkasin end õhtuti järjest enam tagant sundima (päevaplaan kuidagi muutus ja kohutav uni oli peale seda kui lapsed magasid ja enne oli vaja koguaeg midagi teha- süüa, koduseid töid lapsega jne). Eilse õhtu jätsin teadlikult vahele, sest üleeile visandasin ja mõtlesin rohkem kudumite peale. Kadus ära see... õhin ja uudishimu. Proovinud olen alates suve lõpust. Selle ajaga teatavad oskused on uuesti kättetulnud, aga nüüd on kõik kordusteks muutunud- ma tajun seda ajapiiri, ma tean umbes juba ette milliseid jooni ma seal kasutan, ei teki midagi uut ja värsket enam.
Vajan suuremat väljakutset.
Kuulasin eile uuesti Elizabeth Gilberti intervjuud YOUTUBE´ist.
Tekkis mõte, kui juttu oli sellest, kuidas kõik on juba tehtud ja olnud ja on täiesti okei teha asju uuesti, lihtsalt... lisa sinna oma tunne ja emotsioonid ja inimlikkus.
Mis saaks, kui ma võtaks ette rohkem ja vähemtuntud kunstnike teosed ja prooviks neid õhtuti kiirvisanditena käsile võtta? Kindlasti osa läheks väga puusse. Aga ma võidaks selle ajaga nii või teisiti. Ma süveneks põhjalikumalt nendesse töödesse kui muidu. Ma saan võtta sellises stiilis teosed, mida ma muidu ise ei teeks. Neil on hoopis teine "käekiri". Kindlasti on neil ka minust rohkem oskusi olnud tegemisel- ma saan neilt õppida. Midagigi. Ja see oleks minu jaoks värske tegevus. Kopeerinud ma siiani pole.
Panen siia postituse lõppu ka nimekirja. Nii ei saa "ideed otsa lõppeda". Ja nii saan igal õhtul (loodetavasti!) midagi mahakriipsutada.
Mis ma eelmisest katsest erinevalt teen- ma ei pane endale ajalist piiri. Umbes 15min juurde see kindlasti jääb. Me oleme kõik inimesed oma elude ja tegemistega. Kindlasti kella võtan millalgi uue väljakutse juures uuesti ka ette. Aga prooviks seekord ilma.
Vabad päevad tegelikult on ka omamoodi küsimus. Kas neid on vaja? Kui üks päev vahele jätta, on väga kerge lisada sinna järgmine ja järgmine jne... Samas on üsna loomulik, et mõni õhtu peab end sundima. Kas ma teen mingeid järeleandmisi? Mõnel juhul "hädaväljapääsuna" võiks lubada endal teha järgmisel päeval eelmise õhtu tegemise tagantjärgi. Kui on uni, mine maga.
Seekord sellised reeglid.
Lisaks võiksin teha eraldi koha, kus tehtud tööd koguda. Instagram/ FB konto... leian sobiva mooduse.
Aga nimekiri... :
- Picasso 1, 2, 3, 4, 5
- Evald Okas 1, 2, 3
- Giacomo Balla 1, 2
- Salvador Dali 1, 2, 3 (foto)
- Leonardo da Vinci 1, 2
- Suzanne Valadon 1, 2, 3
- Henri de Toulouse-Lautrec 1, 2, 3
- Navitrolla 1, 2, 3, 4
- Epp-Maria Kokamägi 1, 2, 3
- Piret Räni 1, 2
- Eve Kask 1, 2, 3
Loodan edaspidi nimekirja täiendada.
Tuleb üks huvitav ettevõtmine! Juba tööde otsimine ja nendega tutvumine on megapositiivne kogemus. Väga vahva.
PS Leidsin ka "tänase päeva laulu"- December "Alpha ja Omega" ...kuidagi mõnus ja tugev. Mõjub just mõtisklevalt. Tavaliselt peab rahulik muusika olema depressiivne nagu SEE, aga seekord naudin muudki :)
PS Leidsin ka "tänase päeva laulu"- December "Alpha ja Omega" ...kuidagi mõnus ja tugev. Mõjub just mõtisklevalt. Tavaliselt peab rahulik muusika olema depressiivne nagu SEE, aga seekord naudin muudki :)
reede, 16. oktoober 2015
Loovuse teel, I nädala kokkuvõte
Mul on hea meel, et peaaegu kõigil hommikutel õnnestus pidada hommikupäevikut. Tänane jäi ära, sest pidin minema koosolekule, nägema viisakas välja ja tegema viimased ettevalmistused.
Kas hommikupäevikust on olnud kasu? On. Äratuskella asemele sobib superhästi! Aga tegelikult tunnen vahet varasemal kirjutamisel ja praegusel. Kuigi lihtsamalt ja kiiremalt läheb. Usaldan rohkem ennast ja enda oskusi. Just selle külje pealt, et ma end ei... häbene niipalju. Kirjutamine muutub loomulikumaks tegevuseks. Seda ei pea enam niipalju kartma.
Aga ülejäänud tulemused? Hakkan kuidagi tajuma, et hommikupäeviku meeleolu saaksin kasutada horoskoobina. Isegi mitte ainult enda meeleolu loomiseks- alguses kahtlustasin veidi, et hommikune kurbus võib võimenduda ja ei lähegi terve päeva jooksul üle. Aga kellega ka kokku puutun- alati leian inimesi sama meeleoluga või juhtub selle meeleoluga sündmusi. Naljakas kokkusattumus või mis?
Raamatus hoiatati meeleolumuutuste eest. Ka erinevaid tujusid on olnud. Aga neid on alati. Võib-olla pole erinevus niivõrd suur kuna alustasin erinevate muudatustega enne seda raamatut. Ma ei pea seda "viimaseks õlekõrreks", mis mu elu täielikult muudab ja mis on niitohutu eriline, et hakkan "tõde kuulutama" ja soovitama kõigile. Minu jaoks on see eksperiment, kas saan tänu sellele uusi harjumusi sisse seada ja see on ka esimene kokkupuude eneseabiraamatute rakendamisega enda elus.
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+1 tehtud!
2- nii ja naa, tegin umbes pool ja tagantjärgi
+ 3 suuremas osas tehtud
+ 4 nii ja naa, suuremas osas tehtud
5- nii ja naa, aga siiski proovisin, paneks "linnukese"
+ 6 tehtud (suuremas osas)
+ 7 tehtud 100% (ja vabatahtlikult, ülesannet otseselt ei mäletanud)
+ 8 ütleme nii et suuremas osas tehtud
9- tehtud natuke, aga ütleks et... alla poole, plussi ei märgi
10- ei õnnestunud :)
Esimese nädala harjutused mõjusid positiivselt. Oli võimalus analüüsida. Sai end poputada. Sai kiita. Sai enese põhimõtetes natuke ringi vaadata.
Nädal 2- siit ma tulen!
Kas hommikupäevikust on olnud kasu? On. Äratuskella asemele sobib superhästi! Aga tegelikult tunnen vahet varasemal kirjutamisel ja praegusel. Kuigi lihtsamalt ja kiiremalt läheb. Usaldan rohkem ennast ja enda oskusi. Just selle külje pealt, et ma end ei... häbene niipalju. Kirjutamine muutub loomulikumaks tegevuseks. Seda ei pea enam niipalju kartma.
Aga ülejäänud tulemused? Hakkan kuidagi tajuma, et hommikupäeviku meeleolu saaksin kasutada horoskoobina. Isegi mitte ainult enda meeleolu loomiseks- alguses kahtlustasin veidi, et hommikune kurbus võib võimenduda ja ei lähegi terve päeva jooksul üle. Aga kellega ka kokku puutun- alati leian inimesi sama meeleoluga või juhtub selle meeleoluga sündmusi. Naljakas kokkusattumus või mis?
Raamatus hoiatati meeleolumuutuste eest. Ka erinevaid tujusid on olnud. Aga neid on alati. Võib-olla pole erinevus niivõrd suur kuna alustasin erinevate muudatustega enne seda raamatut. Ma ei pea seda "viimaseks õlekõrreks", mis mu elu täielikult muudab ja mis on niitohutu eriline, et hakkan "tõde kuulutama" ja soovitama kõigile. Minu jaoks on see eksperiment, kas saan tänu sellele uusi harjumusi sisse seada ja see on ka esimene kokkupuude eneseabiraamatute rakendamisega enda elus.
ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+1 tehtud!
2- nii ja naa, tegin umbes pool ja tagantjärgi
+ 3 suuremas osas tehtud
+ 4 nii ja naa, suuremas osas tehtud
5- nii ja naa, aga siiski proovisin, paneks "linnukese"
+ 6 tehtud (suuremas osas)
+ 7 tehtud 100% (ja vabatahtlikult, ülesannet otseselt ei mäletanud)
+ 8 ütleme nii et suuremas osas tehtud
9- tehtud natuke, aga ütleks et... alla poole, plussi ei märgi
10- ei õnnestunud :)
Esimese nädala harjutused mõjusid positiivselt. Oli võimalus analüüsida. Sai end poputada. Sai kiita. Sai enese põhimõtetes natuke ringi vaadata.
Nädal 2- siit ma tulen!
Loovuse teel, veel I nädala ülesannetest...
Nädal hakkab lõppema. Jäänud on viimased ülesanded.
Üks neist on leida möödunud ajast 3 toetajat.
Ausalt öeldes tundub parema ülesandena kui 3 negatiivset "kolli" üles leida.
Kes on minu 3 toetajat olnud?
Esimesena tooksin KINDLASTI välja oma kunstiõpetaja. Tiiu oli äärmiselt elegantne, südamlik, intelligentne, hea maitsega ja hea suhtlemis- ja õpetamisoskustega daam. Temale kirjutasin ka kirja ühest ülesandest. Väga eriline inimene mu elus. Aga kõik temaga seonduv on veidi liiga isiklik, et pikalt kirja panna. Paberile jah, mujale praegu mitte.
Võin tänu hommikupäevikule (täna oli esimene päev, kui see vahele jäi! :( ja eile õhtu esimene, kui 15min kritseldamast vahele jäi) tunda end julgemalt ja kirjutada vabamalt. Aga ma pole Tiiuga seotud teemasid veel enda jaoks nii selgeks mõtestanud, et teda ja tema tööd piisavalt tänuväärselt kirjeldada.
Tegelikult... õpetajaid, kes hea sõna ütlevad on olnud veel.
Üks neist on leida möödunud ajast 3 toetajat.
Ausalt öeldes tundub parema ülesandena kui 3 negatiivset "kolli" üles leida.
Kes on minu 3 toetajat olnud?
Esimesena tooksin KINDLASTI välja oma kunstiõpetaja. Tiiu oli äärmiselt elegantne, südamlik, intelligentne, hea maitsega ja hea suhtlemis- ja õpetamisoskustega daam. Temale kirjutasin ka kirja ühest ülesandest. Väga eriline inimene mu elus. Aga kõik temaga seonduv on veidi liiga isiklik, et pikalt kirja panna. Paberile jah, mujale praegu mitte.
Võin tänu hommikupäevikule (täna oli esimene päev, kui see vahele jäi! :( ja eile õhtu esimene, kui 15min kritseldamast vahele jäi) tunda end julgemalt ja kirjutada vabamalt. Aga ma pole Tiiuga seotud teemasid veel enda jaoks nii selgeks mõtestanud, et teda ja tema tööd piisavalt tänuväärselt kirjeldada.
Tegelikult... õpetajaid, kes hea sõna ütlevad on olnud veel.
- Kunstiõpetajatest- Tallinna Kunstikoolis õpitud aasta jooksul sain kiita joonistamisõpetajalt ja maaliõpetajalt. Tõsiseltmõeldud kiitused tööde kohta. Igasugune "oi, küll sa oled tore ja ilus inimene" jt üldised sõnad mind oluliselt ei kõiguta ja meelde ei jää.
- Koolis- kirjandusõpetajad. Võimalik, et mõlemad on hea sõna kas ütelnud või kirjutanud. Samal ajal vene keele õpetaja teatas, et mul on aru sama palju kui jänesel saba + füüsikaõpetaja kirjutas ühe mu kontrolltöö peale, et ma keskkooli ei lõpeta... (itsitamiskoht, tegelikult sain nende mõlemaga hiljem kenasti läbi, seal olid mingid ajutised... noh ütleme nii et temperamentsete ja tarkade inimeste tundepuhangud kui millestki aru polnud saanud ja töö halvasti tehtud sai).
- Muusikaõpetaja. Tegelikult ju olen kiita saanud selle eest, et suutsin lõpuks ise muusikat tundega mängida. Kõik ju (olgem nüüd ausad) jäävad etteüteldud "kõvemaks-vaiksemaks" mängimise juurde. Suutsin midagi lisaks teha ühesõnaga. Siiski- muusikale mul praegu aega ei jätku. Kahjuks. See on tore eneseväljendus.
Minu vanaema. Ta ikka kiitis mind valmistehtud asjade eest.
Ja kokku sai isegi rohkem, kui kolm... vaat siis.
Negatiivsetele tegelastele soovitati enesekaitse-kiri kirjutada.
Samas oli luba võtta ülesanded, mis meeldivad ja ülesanded mis väga vastumeelsed on. Vahepealsed mida ollakse valmis tegema ilma emotsioonideta, võis vahele jätta.
Siiski panin kirja. Ja "hävitasin" seejärel delete´iga. Nii et tehtud!
kolmapäev, 14. oktoober 2015
Loovuse teel, I nädala ülesannetest...
Mitu esimese nädala ülesannet sisaldavad endas vanade sündmuste meeldetuletamist. Selleks, et leida praegust pidurdavad olukorrad. Taastada enesehinnangut. Saada aru, et oleme neid liiga kriitiliselt ja negatiivselt endale ligi lubanud. Kaitsta end nende edasise mõju eest. Tunda end kaitstuna loovuse poolt...
...siiski... kelle kriitikaga väike inimene tihti kokku jookseb? Vanemate. Ma ei tunne, et tahaksin vihikusse kirja panna olukordi, kus keegi lähedastest on heast tahtest teinud midagi, mis mind see hetk haavas. Kas see on vale lähenemine? Kas ma tahan ikka seda uuesti läbi tunda ja meelde tuletada ja seda inimest uuesti haigetsaanuna vaadata? Kellel sellest kasu oleks? Kuidas lahti lasta? Ja kas sellistele olukordadele tuleb "andeks anda", kui võisime kuulda hoopis midagi muud kui mõeldi? Olen 100% raamatuga nõus, et kõik loomingut puudutav on selle looja jaoks väga õrn teema.
Kindlasti võivad omal kohal olla soovitused meelde tuletada 3 inimest, kirjeldada mõnda olukordadest ja seeläbi sellest teisiti aru saada.
AGA MUL EI TULE NEID OLUKORDI MEELDEGI! Kas ma olen nii lootusetu, et isegi pole proovinud?
...kui ma siia juba kirjutama hakkasin (öösel pool 5 pealekauba), äkki tuleb midagi vähem isiklikku meelde, mis ei puuduta niiväga lähedasi...
Kohe kindlasti olen saanud näpunäiteid mõnelt kunstitunni pinginaabrilt. Jah, tuli meelde. Ainuüksi soovitus "tee siin pildil see asi seda värvi" võib tekitada kerge vastupanu. Kas ma ei tee piisavalt hästi? Miks ma ei tohiks teha nii nagu õige tundub? Ah et tema tuleb mind õpetama?? Kas ta tõesti arvab, et on parem? Mina olen parem! Olen ikka või?
Õpetajad. Mind mingil tasandil häirib kohutavalt, kui keegi minu tööd paberil otse muudab. Kuigi ma ei oska siit haigetsaamist välja tuua. Solvumist küll, aga algusest peale oli see üsna naljakas olukord. Maalisime... valget kinga vist muude valgete asjadega. Olin just näinud tükk aega vaeva värvide sulatamisega ja jäin tulemusega rahule... siis aga tuli üks õpetajatest ja... leidis et toon on vale... ja tegi kiiresti suurte pintslitõmmetega mu töö ümber! Mis mõttes? Tükk aega olin hämmingus. Mitte vihane ega ka niiväga kurb vist isegi... kui hämmingus. Mu töö oli järsku nii võõras. Ja kõik, mida seal ise märkasin oma ilumeelega, oli kadunud. Asemel oli tehniliselt korrektne steriilne tulemus. Kirjutan siia ka juurde, et ma pole absoluutselt selle õpetaja peale vihane. Pole olnudki. Tegemist on kohutavalt laheda, impulsiivse ja laheda isiksusega.
Kirjutamine. Kindlasti olen ma saanud kirjandite eest oodatust halvemaid tulemusi (kuigi... kelle jaoks on "5" asemel "4" halb... aga see on eraldi teema juba). Samal ajal olen ka saanud enda arvates kehvade kirjandite eest häid tulemusi. Ükskord proovisin olla originaalne ja oma tõekspidamised kirjutada kirjandi lõppu küsimustena (no tegelikult kukkus see välja nii, et need olid ülejäänud tekstist totaalselt omaette ikka, aga vist venitasin millegi muuga varem ja pidin kiiruga kokkuvõtte "kokku viskama"). Tagasi sain töö, kus kokkuvõtte kõrval olid küsimärgid. Hinne vist isegi oli ok ja selle osas ma protesti ei tundnud. Siiski tundsin see hetk ilmselt end kehvasti.
Alguses neid näiteid välja sikutades tundsin, et teen sohki.
Nüüd aga on juba parem.
Tundub, et inimesed on erinevad. Mul päriselt polegi selliseid näiteid, kus keegi oleks mu joonistatud pildi kohta "kole" ütelnud. Kindlasti olen neid ka vähe teinud ja näidanud. Ükskõik, kas siis pilte, kirjutisi või muud. Aga järelikult on ka mu ümber olnud head inimesed.
Ja selle ülesande täitmise ajal ma avastasin, et mul on kiiks. Ma ilmselt kannataks paremini välja mistahes kriitikat, kui seda et keegi võtab kätte ja mu töös midagi muudab. Või siis soovitab muuta, ilma minu jaoks aktsepteeritava põhjuseta.
Inimesed on nii naljakad ikka.
Ma ise samamoodi.
...siiski... kelle kriitikaga väike inimene tihti kokku jookseb? Vanemate. Ma ei tunne, et tahaksin vihikusse kirja panna olukordi, kus keegi lähedastest on heast tahtest teinud midagi, mis mind see hetk haavas. Kas see on vale lähenemine? Kas ma tahan ikka seda uuesti läbi tunda ja meelde tuletada ja seda inimest uuesti haigetsaanuna vaadata? Kellel sellest kasu oleks? Kuidas lahti lasta? Ja kas sellistele olukordadele tuleb "andeks anda", kui võisime kuulda hoopis midagi muud kui mõeldi? Olen 100% raamatuga nõus, et kõik loomingut puudutav on selle looja jaoks väga õrn teema.
Kindlasti võivad omal kohal olla soovitused meelde tuletada 3 inimest, kirjeldada mõnda olukordadest ja seeläbi sellest teisiti aru saada.
AGA MUL EI TULE NEID OLUKORDI MEELDEGI! Kas ma olen nii lootusetu, et isegi pole proovinud?
...kui ma siia juba kirjutama hakkasin (öösel pool 5 pealekauba), äkki tuleb midagi vähem isiklikku meelde, mis ei puuduta niiväga lähedasi...
Kohe kindlasti olen saanud näpunäiteid mõnelt kunstitunni pinginaabrilt. Jah, tuli meelde. Ainuüksi soovitus "tee siin pildil see asi seda värvi" võib tekitada kerge vastupanu. Kas ma ei tee piisavalt hästi? Miks ma ei tohiks teha nii nagu õige tundub? Ah et tema tuleb mind õpetama?? Kas ta tõesti arvab, et on parem? Mina olen parem! Olen ikka või?
Õpetajad. Mind mingil tasandil häirib kohutavalt, kui keegi minu tööd paberil otse muudab. Kuigi ma ei oska siit haigetsaamist välja tuua. Solvumist küll, aga algusest peale oli see üsna naljakas olukord. Maalisime... valget kinga vist muude valgete asjadega. Olin just näinud tükk aega vaeva värvide sulatamisega ja jäin tulemusega rahule... siis aga tuli üks õpetajatest ja... leidis et toon on vale... ja tegi kiiresti suurte pintslitõmmetega mu töö ümber! Mis mõttes? Tükk aega olin hämmingus. Mitte vihane ega ka niiväga kurb vist isegi... kui hämmingus. Mu töö oli järsku nii võõras. Ja kõik, mida seal ise märkasin oma ilumeelega, oli kadunud. Asemel oli tehniliselt korrektne steriilne tulemus. Kirjutan siia ka juurde, et ma pole absoluutselt selle õpetaja peale vihane. Pole olnudki. Tegemist on kohutavalt laheda, impulsiivse ja laheda isiksusega.
Kirjutamine. Kindlasti olen ma saanud kirjandite eest oodatust halvemaid tulemusi (kuigi... kelle jaoks on "5" asemel "4" halb... aga see on eraldi teema juba). Samal ajal olen ka saanud enda arvates kehvade kirjandite eest häid tulemusi. Ükskord proovisin olla originaalne ja oma tõekspidamised kirjutada kirjandi lõppu küsimustena (no tegelikult kukkus see välja nii, et need olid ülejäänud tekstist totaalselt omaette ikka, aga vist venitasin millegi muuga varem ja pidin kiiruga kokkuvõtte "kokku viskama"). Tagasi sain töö, kus kokkuvõtte kõrval olid küsimärgid. Hinne vist isegi oli ok ja selle osas ma protesti ei tundnud. Siiski tundsin see hetk ilmselt end kehvasti.
Alguses neid näiteid välja sikutades tundsin, et teen sohki.
Nüüd aga on juba parem.
Tundub, et inimesed on erinevad. Mul päriselt polegi selliseid näiteid, kus keegi oleks mu joonistatud pildi kohta "kole" ütelnud. Kindlasti olen neid ka vähe teinud ja näidanud. Ükskõik, kas siis pilte, kirjutisi või muud. Aga järelikult on ka mu ümber olnud head inimesed.
Ja selle ülesande täitmise ajal ma avastasin, et mul on kiiks. Ma ilmselt kannataks paremini välja mistahes kriitikat, kui seda et keegi võtab kätte ja mu töös midagi muudab. Või siis soovitab muuta, ilma minu jaoks aktsepteeritava põhjuseta.
Inimesed on nii naljakad ikka.
Ma ise samamoodi.
teisipäev, 13. oktoober 2015
Loovuse teel, I nädala ül.nr.8
Esimese nädala ülesanded.
Nimeta 5 elukutset, kellena võiksid end ette kujutada.
Vali neist mõni ja proovi midagi sellega seoses igapäevaelus ette võtta.
Nimeta 5 elukutset, kellena võiksid end ette kujutada.
Vali neist mõni ja proovi midagi sellega seoses igapäevaelus ette võtta.
- Sisearhitekt
- Hambaarst
- Autode jt seadmete tehnilise korrasoleku testija
- Kunstnik (disain-kujundus)
- Maadeavastaja
Mõnus mõtisklus oli.
Mida ma saaksin igapäevaselt ette võtta, et "teeselda" neid ameteid?
- Köögikujundamisega tegeleda- odavamad osta, planeerida uuendusi (kõlab väga IT-lt, ei saa siin igapäevatoimetustest ikka välja lülituda :D), mängida erinevate variantidega. Suhelda kliendiga ja leida talle meelepärane lahendus. Viimane on kõige keerulisem osa ilmselt. Ma olen kohutavalt keeruline ja nõudlik klient. Eriti endale.
- Käia ja korrutada lastele kui oluline on hambaid pesta. Vaadata koos juutuubist õpetusi hambapesust ja haigustest. Mängida hambaarste. Vaadata üle, mis seisus on praegused hambaharjad
- Khm... vaata et su oma auto ikka edasi sõidaks... siinkohal oleks õige võõraid asju näppida. Aga see vist heakskiitu ei saa. Eks me näe.
- Kunstnik- mõni otsast lõpuni valmistehtud töö ehk oleks abiks. Näituse võiks teha. Kättesaadav vorm oleks teha seintele pilte. Praegu siin ju tühjus. Rida pilte aga olekski juba näitus...
- Maadeavastaja- kodukandi kaarti pole siiamaani veel lastega tegema hakanud. Et väljas oleks ka vaja rohkem olla, siis võiks seda igapäevaselt tegema hakata. Samuti mõne kaugema koha külastamised võiks plaani võtta.
...tundub, et seda ülesannet võiks praktiseerida pikemalt kui esimese nädala jooksul! :)
laupäev, 10. oktoober 2015
Päevaraamat 1
Kevadel sain aru, et tunnen oma elus rutiinist puudust. Väldin teda küll iga hinna eest, aga natuke ettemääratust, et saaksin enda soove täita, kulub ära.
Vaikselt olen iga päev juba peale seda korrapäraselt asju tegema hakanud. Ülejäänud päev on kaos, aga vähemalt leian päeva jooksul kuskil pool tundi ENDA tegevuste jaoks.
Blogi tahan kasutada, et harjutada oma mõtete kirjapanekut. Mulle meeldib kirjutada. Aga tavaline paberpäeviku vorm... pole nagu enam mulle. Ma pole 12, et kirjutada saladusi poistest ja maailmavalust. Ma pole depressiivne koduperenaine, et kirjutada nagu 12-aastase mõttemaailm ette näeks. Ma olen liiga palju IT-ga kokku puutunud, et teha asja "ühesuunaliselt"-võtad paberi ja that´s it. Ei linke, ei pilte, ei fotosid (fotosid saaks küll kleepida, aga enne peaks need paberkujul ju olemas olema... digimaailm on meil siin ikkagi, paberfotosid prinditakse kui on vaja seinale panna vmt).
Mida ma blogi puhul veel tahan näha- enda tegevuse tulemusi. Jah, ma saan muidu iga päev midagi teha, aga kuidas ma mäletan kahe aasta pärast mis ma sellel sügisel tegin? Kuidas ma tean, et see polnud raisatud aeg? Uhkustan tulevikus, et oi mina olen küll terve elu koguaeg midagi teinud... endal ei tule ühtegi näidet meelde? Ei taha uhkustada. Tahan teada ja meelde tuletada. Või lihtsalt vaadata kahe aasta taguseid tegemisi- äkki on neis midagi mida saab edasi arendada? Mille juurde peale uusi kogemusi tagasi tulla... seda ma tahan.
Lugesin eile esimesed peatükid raamatust "Loovuse teel" läbi. 12 nädala jooksul peaks see läbi saama, samuti seal kirjasolevad harjutused.
Esimese nädalal tuleb natuke mõtiskleda varasemate kogemuste ja enda mõtete üle. Mis hoiab Sind tagasi... ? (Pole majanduslikult võimalik, olen saanud kriitikat ja enam ei tee, ma ei oska seda teha, ma ei saa sest...) Kiirelt sain ka enda blokeeringuid kirjapandud. Liiga isiklik oleks neid praegu siia lisada, aga kirjas nad on. Edasi proovin neist lahti ütelda. Vähemalt mõnest.
Enesekindluse suurendamiseks oleks hea ka pilku peale visata ka raamatus olnud positiivsetele mõtetele. Kõik, mis puudutab loovust ja selle rakendamist on tegijale õrn teema. Ise tehes kaob sageli kriitikameel- kas mu töö on ikka hea või mis on see "miski" mis selle veel paremaks teeks...
Järgmise reede õhtul kirjutan kokkuvõtte. Vaatame, kuidas läheb.
Kirjutasin täna esimest korda hommikupäevikut.
Käsi läks krampi. Aga muidu oli mõnus. Alustamine muidugi kummaline, vahepeal tuli juba paras hoog sisse ja lõpuks (kirjutada tuli 3lk) hakkaski tekkima rahu ja selline... otsade kokkutõmbamise tunne.
Siin järgmised päevad pole asi nii lihtsalt laabunud. Ühe korra on lahe katsetada, aga edasi tuleb sisse rohkem pause, et "mis nüüd kirjutada".
Mis aga hommikupäeviku vaieldamatu eelis on- see äratab väga hästi üles :) Ei saa korraga tukkuda ja kirjutada.
teisipäev, 29. september 2015
Minu Bollywood
AUTOR Ragne Jõerand
2011
Muinasjutt. Ilus muinasjutt. Nagu teisest maailmast, aga eks ta pea teisel pool maakera toimubki.
Naine lihtsalt läheb ja leiab kellegi, kellega on vastastikused tunded.
Sellel "kellelgi teisel" on aga juba elu- naine, lapsed...
Nad siiski ei lõpeta proovimist.
Nad tunnevad, et on siin maailmas kokku määratud nagu india jumaluste lugudes...
Ja sellest kogu raamat seisenebki :) Naine proovib pidevalt Teda unustada, aga lõpeb asi ikka teisiti. Tänapäevasele kohaselt on seal siis draamat, edasi-tagasi lendamist Eesti ja väljamaa vahet, meile, telefonikõnesid, kohtuistungeid, tööotsinguid välismaal jne.
Lugeda oli veidi imelik- KUIDAS on võimalik, et praegusel ajal saab üks eksnaine meest kohtu kaudu enda küljes hoida, selle kohta on seadused ja kõike saab teha täiesti jaburaks.
Mis mõte on keelata meest, kes tahab minna ja on juba läinud?
Aga ühiskond on teine.
Samal ajal on välismaa valgel naisel ja kohalikul mehel võimatu isegi leida üürikorterit ja nende pulmapilt on avalikkuse ees midagi ekstreemset.
Mis seal veel juhtub?
Reisitakse palju. Üks häid boonuseid, kui leida turismireisidega tegelev kaasa. Reisitakse suurtes ja väikestes linnades, külades. Tutvutakse kohalike tavadega. Näiteks matmiskombed.
...ja siis tutvutakse väga lähedalt kohtusüsteemi ja politseiga...
Väga palju siiski on juttu armastusest, tunnetest, igatsusest mis haiget teeb... ja kõige selle seotest iidsete lugudega Krishnast ja tema kaaslasest...
2011
Muinasjutt. Ilus muinasjutt. Nagu teisest maailmast, aga eks ta pea teisel pool maakera toimubki.
Naine lihtsalt läheb ja leiab kellegi, kellega on vastastikused tunded.
Sellel "kellelgi teisel" on aga juba elu- naine, lapsed...
Nad siiski ei lõpeta proovimist.
Nad tunnevad, et on siin maailmas kokku määratud nagu india jumaluste lugudes...
Ja sellest kogu raamat seisenebki :) Naine proovib pidevalt Teda unustada, aga lõpeb asi ikka teisiti. Tänapäevasele kohaselt on seal siis draamat, edasi-tagasi lendamist Eesti ja väljamaa vahet, meile, telefonikõnesid, kohtuistungeid, tööotsinguid välismaal jne.
Lugeda oli veidi imelik- KUIDAS on võimalik, et praegusel ajal saab üks eksnaine meest kohtu kaudu enda küljes hoida, selle kohta on seadused ja kõike saab teha täiesti jaburaks.
Mis mõte on keelata meest, kes tahab minna ja on juba läinud?
Aga ühiskond on teine.
Samal ajal on välismaa valgel naisel ja kohalikul mehel võimatu isegi leida üürikorterit ja nende pulmapilt on avalikkuse ees midagi ekstreemset.
Mis seal veel juhtub?
Reisitakse palju. Üks häid boonuseid, kui leida turismireisidega tegelev kaasa. Reisitakse suurtes ja väikestes linnades, külades. Tutvutakse kohalike tavadega. Näiteks matmiskombed.
...ja siis tutvutakse väga lähedalt kohtusüsteemi ja politseiga...
Väga palju siiski on juttu armastusest, tunnetest, igatsusest mis haiget teeb... ja kõige selle seotest iidsete lugudega Krishnast ja tema kaaslasest...
Tellimine:
Postitused (Atom)