Päevaraamat 1

Kevadel sain aru, et tunnen oma elus rutiinist puudust. Väldin teda küll iga hinna eest, aga natuke ettemääratust, et saaksin enda soove täita, kulub ära.
Vaikselt olen iga päev juba peale seda korrapäraselt asju tegema hakanud. Ülejäänud päev on kaos, aga vähemalt leian päeva jooksul kuskil pool tundi ENDA tegevuste jaoks.

Blogi tahan kasutada, et harjutada oma mõtete kirjapanekut. Mulle meeldib kirjutada. Aga tavaline paberpäeviku vorm... pole nagu enam mulle. Ma pole 12, et kirjutada saladusi poistest ja maailmavalust. Ma pole depressiivne koduperenaine, et kirjutada nagu 12-aastase mõttemaailm ette näeks. Ma olen liiga palju IT-ga kokku puutunud, et teha asja "ühesuunaliselt"-võtad paberi ja that´s it. Ei linke, ei pilte, ei fotosid (fotosid saaks küll kleepida, aga enne peaks need paberkujul ju olemas olema... digimaailm on meil siin ikkagi, paberfotosid prinditakse kui on vaja seinale panna vmt).

Mida ma blogi puhul veel tahan näha- enda tegevuse tulemusi. Jah, ma saan muidu iga päev midagi teha, aga kuidas ma mäletan kahe aasta pärast mis ma sellel sügisel tegin? Kuidas ma tean, et see polnud raisatud aeg? Uhkustan tulevikus, et oi mina olen küll terve elu koguaeg midagi teinud... endal ei tule ühtegi näidet meelde? Ei taha uhkustada. Tahan teada ja meelde tuletada. Või lihtsalt vaadata kahe aasta taguseid tegemisi- äkki on neis midagi mida saab edasi arendada? Mille juurde peale uusi kogemusi tagasi tulla... seda ma tahan.

Lugesin eile esimesed peatükid raamatust "Loovuse teel" läbi. 12 nädala jooksul peaks see läbi saama, samuti seal kirjasolevad harjutused.
Esimese nädalal tuleb natuke mõtiskleda varasemate kogemuste ja enda mõtete üle. Mis hoiab Sind tagasi... ? (Pole majanduslikult võimalik, olen saanud kriitikat ja enam ei tee, ma ei oska seda teha, ma ei saa sest...) Kiirelt sain ka enda blokeeringuid kirjapandud. Liiga isiklik oleks neid praegu siia lisada, aga kirjas nad on. Edasi proovin neist lahti ütelda. Vähemalt mõnest.
Enesekindluse suurendamiseks oleks hea ka pilku peale visata ka raamatus olnud positiivsetele mõtetele. Kõik, mis puudutab loovust ja selle rakendamist on tegijale õrn teema. Ise tehes kaob sageli kriitikameel- kas mu töö on ikka hea või mis on see "miski" mis selle veel paremaks teeks...
Järgmise reede õhtul kirjutan kokkuvõtte. Vaatame, kuidas läheb.

Kirjutasin täna esimest korda hommikupäevikut.
Käsi läks krampi. Aga muidu oli mõnus. Alustamine muidugi kummaline, vahepeal tuli juba paras hoog sisse ja lõpuks (kirjutada tuli 3lk) hakkaski tekkima rahu ja selline... otsade kokkutõmbamise tunne.
Siin järgmised päevad pole asi nii lihtsalt laabunud. Ühe korra on lahe katsetada, aga edasi tuleb sisse rohkem pause, et "mis nüüd kirjutada".
Mis aga hommikupäeviku vaieldamatu eelis on- see äratab väga hästi üles :) Ei saa korraga tukkuda ja kirjutada.