Depressioon ja must meel

Viimased päevad on palju negatiivsust ümber olnud.

Haigusi, tülisid, erimeelsusi, halbu mälestusi lapsepõlvest, ebameeldivaid enesekehtestamiskatseid ja mida kõike veel. Pisemaid peretülisid ka. Kõike ühesõnaga. Kõike sellistest negatiivsetest asjadest, mis on mööduvad.

Mis ma ette olen võtnud?

Hakkasin lugema enda mõtete korrastamiseks raamatut "Kolmas võimalus".

Iseloomustab väga hästi neid raamatuid, mida ma loen, kui olen omadega puntras. Autor kirjeldab olukordi, millesse olen sattunud. Üldjuhul meie mõtted ühtivad, lihtsalt tema omad on edasiarenduseks ja täienduseks nendele mõtetele, mida ma iseseisvalt lõpuni mõtelda pole osanud.

Siiski tunnen, et sellest jääb väheseks.

Kõige parem tundub olema tegevus.

Mis ma päevad läbi teen? Natuke seda, natuke teist, vaevlen kõik need tegevused enda mõtetes ja tunnen end hommikust õhtuni kurnatult ja tühjakspigistatult. Ei ole just kõige parem viis aega veeta.

Esitan endale väljakutse.

Väljakutse alates uuest nädalast endale rohkem tegevust anda.

Milles see seisneb?

• Igahommikune hommikupäeviku kirjutamine.
• Igapäevased võimlemisharjutused. (OK, tean juba ette, et PÄRIS IGA PÄEV ei ole aega. Aga min 4x nädalas võiks seda ette võtta)
• Detsembrikuu jooksul teha siia blogisse igal õhtul kokkuvõte. (Olen skeptiline, aga vaatab kuidas sellega läheb.)
• Igal õhtul teha lastega 15min kritseldamist.
• Iga päev min 15min jalutada õues. (Jällegi- väga skeptiline, aga proovime vähemalt 5x nädalas seda teha.)
• Aktiivsemalt on vaja tegelema hakata enda pisiettevõtluse nimel. Iga päev hakata midagi sellega parema tulemuse saavutamiseks tegelema. Tulemused kajastada omaette blogis. Või siis detsembri jooksul toimetada rohkem ettevalmistuste kallal, kajastada siin blogis ja täitsa uus teha uuel aastal- 365 päeva alustavas ettevõtluses. Tundub hea plaan. Järelandmisi tehes- võiks arveldada tööpäevadega. Algusest peale sisse harjutada, et on ka puhkeaeg :)
• Rohkem pildistamist. Uuest aastast võiks samuti katsetada "päev ja klõps" nagu ühel FB fotolehel. Kas alustada detsembris? Väikestviisi võiks. Eesmärk võiks olla sama nagu jalutamisega- min 5 pilti nädalas.
• Rohkem kodule pai. Leida iga päev 15min lisaks igapäevaasjadele, et kodul pai oleks.

Panen siia märksõnad (saaab copy-pastega tõsta päevase sissekande juurde ja juurde tulemused panna):

HOMMIKUPÄEVIK

JALUTAMINE

PILDISTAMINE

ETTEVÕTLUS

KRITSELDAMINE LASTEGA

KODULE PAI

VÕIMLEMINE

ÕHTUNE KOKKUVÕTE

Lisaks tuleks kirja panna natukenegi, mis tööasjadest tehtud sai. Nii on näha veelparemini, kuhu aeg kulub ja mis tulemus on! :)

Kõik kokku (igale tegevusele 15min) annab 2 tundi.

Et kõike igapäevaselt tegema ei pea, siis veel vähem.

Tundub tehtav.

Ja tundub, et saab mõtted liikvele! :)

Vähem depressiivsust talveaega!

Loovuse teel, VIII nädala asju...

VARASEMAD MUSTRID.
1.-3. Kui ma olin laps, arvas isa, et minu kunst on... (tegelikult ei mäleta ma kordagi, et ta üldse midagi arvanud oleks või näinud. Paljude aastate pärast ühel näitusel käis ta teadlikult minu töid vaatamas. Meesterahvana tahtis ilmselt teha komplimenti, aga nad pole selles väga osavad :) )
See pani mind tundma temast võõrana. (Mitte ainult kunstiküsimus, aga me pole lähedased.)
4. Kui olin laps, õpetas ema mulle, et unistamine on... (ma ei mäleta, et ta selle kohta midagi mulle õpetanud oleks)
5. Kui jäin unistama, kutsus ta mind korrale, öeldes, et... ?
6. Inimene, kes uskus tollal minusse, oli... mina ei tea... vanaema? Uskus, aga kaitses igatpidi veidi üleliia. Kes minusse üldse uskunud on? Üldse nagu kunagi? Et "jah, tubli, vaata kui ilusti välja tuli"?
7. Mäletan, kui ta kord... ütles, et talle mu pilt meeldib ja pai tegi?
8. Siis tundsin ma rõõmu. Ma ei unusta seda kunagi.
9. See, mis pani mind loobuma kunstnikukarjäärist, oli pikale eemale ja kaugemalelükkamine alustamisega, teadmatus millest alustada, toetuse ja juhenduse puudumine, julguse puudumine, kohusetunne "õiged asjad" enne ära teha... lõputu nimekiri ühesõnaga.
10. Negatiivne õppetund, mis ma sellest sain, oli, et ei saa korraga olla "hea laps" koolis ja olla kunstnik. See polnud küll loogiline, kuid ma usun seda ka praegu.
11. Kui olin väike, siis õppisin, et sõnakuulmatus ja enda soovid ja tahtmised on väga pahad asjad, millest tuli igati hoiduda.
12. Kasvasin üles, uskudes, et kunstnikud on isekad egoistid, sest nad elavad nii nagu ise tahavad.
13. Õpetaja, kes hävitas mu eneseusu, oli... (ma ei oska siia nimesid tuua, ilmselt ma ei proovinud piisavalt)
14. Ta ütles, et...
15. Ma uskusin teda, sest...
16. Õpetaja, kes oli mulle innustavaks eeskujuks, oli Tiiu.
17. Kui mulle öeldakse, et mul on annet, arvan, et nad tahavad mind innustada edasi tegutsema.
18. Tegelikkuses ma kahtlustan, et nad on lihtsalt viisakad.
19. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma kellelegi sobin.
20. Kui jään uskuma, et mul on annet, siis olen väga vihane raisatud aja peale, mis istunud ja kartnud olen alustamist.

5 ASJA, MIDA MUL ON KEELATUD TEHA:

1. Alasti hoovipeal tantsida.
2. Töö juures ebameeldivate inimeste pihta röökida ja asju loopida.
3. Klienditeenindajale kõrvakiilu anda, kui ta mind närvi ajab.
4. Demonstratiivselt igava koosoleku ajal püsti tõusta ja kõiki, kes seal igavad on p***se saata.
5. Kirikus tantsida ja karjuda.

ISELOOMUSTAV VÄRV

Ma tahaksin sellel nädalal olla punane. Sümboliseerida viha ja kirge. Elada kõik omad emotsioonid välja ja 7 päeva pärast olla vana rahu ise. Samas on punane naiselik värv. Silmatorkav värv. Ilus värv. Väga varjundirikas värv. Väga teisimõjutav värv. Väga ilus värv.

20 ASJA, MIDA TAHAKSIN TEHA:

1. Magada niikaua, kui tahan.
2. Rahus hommikukohvi juua.
3. Rahus hommikupäevikut kirjutada.
4. Rahus netis meilid läbivaadata ja uudiseid sirvida või lehte lugeda Terevisiooni taustaks.
5. Kellegi mõttekaaslasega rahus tööasju arutada ja ellu viia.
6. Reisida Soome.
7. Reisida Lätti.
8. Reisida Leetu.
9. Reisida Venemaale.
10. Reisida Rootsi.
11. Endale ilusa garderoobi osta.
12. Kodu sisustada väga mugavaks ja meeldivaks.
13. Lastega lõbutseda kodus ja väljaspool.
14. Teatrisse minna.
15. Enda tegevust laiemalt tutvustada.
16. Käsitööga disainesemeid müüa.
17. Eraettevõtlusega alustada.
18. Magister lõpetada mingil huvitaval alal.
19. Mõnda aega välismaal elada.
20. Maja osta.

Loovuse teel, VII nädala kokkuvõte

1. Hommikupäeviku kirjutamine.
Ma pole kindel, mitmel päeval täpselt ma seda tegin. Üldiselt igal hommikul. Pakun huupi, et äkki nt 2 hommikut jäi vahele? Umbes midagi sihukest. Saan sellest abi ja tuge hetkel ja teadvustan, et koos hommikupäevikuga on edasiliikumine ja areng kergemad.
Loominguline risk, millest unistada... noh ma leidsin mingi idee, mida annaks katsetada. Prooviks kaasa lüüa vabatahtlikuna mõne veebiväljaande lugude kirjutamisel. Otsisin paar võimalust välja, nad on olemas. Aga ootavad oma aega.
Hellitan kunstnikku asjadega mida mul lapsepõlves polnud? Noh ma kujundan kodu ümber selliseks hulluseks, et ise ka ei usu. See vist loeb? :)

2. Kohtumine kunstnikuga- sel nädalal jäi ära. See nädal on üldse väga koormav ja õnnetu olnud. Ma ei taha rohkem selliseid nädalaid. Aga hea uudisena sai laps lastesõimekoha. Kui talle seal meeldib, saan juba jaanuaris rohkem hetki endale pätsata.

3. Sünkroonsust. Võib nii ütelda küll. Moskva-raamat tekitas edasimineku kirjutamissoovide elluviimiseks.

4. Midagi muud- avastasin, et see raamat aitab mul uudishimu suurendada. Näiteks tänu Moskva-raamatule tekkis huvi Venemaa vastu, ajakirjanduse vastu, fotoreportaaži vastu, vene filmide vastu (ühe DVD ostsin, ühe filmi otsisin välja endale- kahjuks pole juutuuubis subakaid)... Tänu sellele raamatule oskan huvitava teema seoseid ehk laiemalt märgata lühema aja jooksul! Hästi vahva :)

ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 ei.
- 2 ei.
- 3 ei.
- 4 ei.
- 5 ei.
- 6 ei.
- 7 ei.
+ 8 tehtud!
+ 9 tehtud!
- 10 ei.
See ülesannete osa tundub küll lootusetult kohutav viimastel nädalatel :D
Teen millalgi "järelvastamiste nädala" ehk...
...äkki siis kui raamat läbisaanud?

Loovuse teel, nädal VII

Liiga palju asju jääb seisma, sest ootame täiuslikkust. Ootame, et me ei pea tegema pingutusi, vaatama oma saamatust ega saama edasiviivat kriitikat. Tahame olla jalamaid ilusamad, targemad ja osavamad. Tahame olla keegi teine. Kas me siis ei oska olla "mina ise"?

Otsustasin selle nädala asju teha ka tagantjärgi. Lisada peatüki eeskujul ka lisaülesandeid.

"Kui ma ei peaks tegema seda täiuslikult, siis ma prooviksin... ":

1. Stand-up komöödiat
2. Käsitöönäituse korraldamist
3. Käsitööringi läbiviimist
4. Rohkemate koolituste läbiviimist tööjuures
5. Vabatahtlikuna koolituste läbiviimist
6. Moedisaini
7. Tantsimist (mingi vabas vormis loovtants, kasvõi kodus üksi :D )
8. Laulmist (avalikult, näiteks karaoke)
9. Fotoreportaažide katsetamist
10. Rohkem inimestega vestluste alustamist
11. Multifilmi tegemist
12. Arvustuste kirjutamist
13. Nõuandeid misiganes teemal (kodukujundus, pereelu, ajaplaneerimine... midaiganes)
14. Loovtöid lastega
15. Rohkem maalimist
16. Balletti (idee pätsasin raamatust)
17. Pimekohtingut!
18. Seinamaali
19. Raamatu kirjutamist noortele emadele
20. Endale garderoobi õmblemist

Kadedus.

Keda ma kadestan? Miks? Mis ma ette võtta saan?

...pagana keeruline ülesanne! Sest seda ma olengi teadlikult teinud juba mõnda aega... teadlikult proovinud kinni haarata "kadeduse sabast", vaadata mis imeloom seekord konksu otsa jäi ja vaadata, mis ma ise teha saan.

Kui tuua 3 näidet, siis... ilmselt oleks see mõni sõbranna, kellel on suhtega tõsiselt vedanud. Midagi muud mul ette võtta polegi, kui enda jaoks selgeks saada, milline ma ise tahan paarisuhtes olla ja loota et kunagi aastate pärast see teinepool kohale jõuab.

...kindlasti oleks seal mõni inimene, kes minu värskeid hobisid teeb paremini, kui mina. Alustades kasvõi fotograafiast- kõige värskem. Lisaks ei suuda ma seda veel igapäevaellu sulandada. Ja mis ma teha saan? Harjutada! Ma ju tean! Ning kui kade olla parema fototehnika peale- mul pole seda hetkel vaja. Päriselt pole vaja. Ma pole ise niiosav pilditegija, et piltide paremaksmuutumine jääb tehnika taha pidama. Jah, kindlasti katsetada oleks lahe. Aga ennem see praegune tehnika käppa saada. Ehk siis veel veidi harjutamist. Harjutamine tähendab, et sulandan tegevusena igapäevaellu. Siis on ka majanduslik väljaminek väga ok.

Aga kolmas? Ma kadestan neid inimesi veidi, kelle elu on paigas. Nad teavad, mida tahavad ja ka teevad seda.

Harjutus.

Lapsena jäin ma ilma võimalusest... kasvada vabalt... teha kõiki endasoovitud asju, käia väljas mängimas ja saada heakskiitu kõigele sellele lõpmatute piirangute asemel.

Lapsena ei olnud mul sõpru.

Lapsena oleksin võinud lasteaias käia.

Lapsena unistasin täiskasvanuelust.

Lapsena tahtsin juuksuriks saada.

Meie kodus polnud koduloomi.

Lapsena vajasin rohkem inimesi enda ümber.

Mul on kahju, et ma enam kunagi ei näe oma vanaema ja vanaisa.

Aastaid olen igatsenud ja mõtelnud täiusliku perekonda.

Kahetsen, et kaotasin oma rõõmsameelsuse.

Mul on ustav sõber... Marta.

Mulle meeldib mu kodukohas endasse tõmbuda.

Arvan, et mul on kenad juuksed.

Hommikupäeviku kirjutamine on näidanud, et vajan seda positiivseks enesesisenduseks päeva alguses.

Mind on rohkem hakanud huvitama uudishimu elu vastu :)

Usun, et mul läheb paremini enda avastamine ja julguse otsimine kuskilt... sügavast sopist.

Mu sisemine kunstnik on hakanud rohkem tähelepanu pöörama erinevatele asjadele ja võimalustele ja iseenda tundmaõppimisele.

Mu enese eest hoolitsemine vajab veel arenemist.

Tunnen end rohkem endaga sõbrana.

Võimalik, et mu loovus on siiski kuskil alles jäänud! :)

Minu 5 lemmikfilmi:

1. Eat, pray, love
2. Gone in 60 seconds
3. Videvik
4. Videviku viimase osa esimene pool :)
5. Bridget Jones

...mis neis ühendavat on? Üksindus ja armastus ilmselt... kõige olulisemad tegelased (minu jaoks) on nendes filmides naisterahvad.

Jaaaaah, 60-sekundi filmis samuti.

Lemmikteemad lugemiseks:

1. Müstika
2. Elulood
3. Armastus
4. Eneseotsingud
5. Huumor

Loovuse teel, V ja VI nädala kokkuvõtted

Olen omadega ajast maha jäänud...
...olen jätnud vahele juba 2 nädala kokkuvõtte kirjutamist. Märkamatult on edasi lükkunud paljud nädalaülesannete täitmised. Märkamatult olen hakanud vahele jätma hommikupäeviku kirjutamist. Ja märkamatult on kõige selle pärast tulnud ühe rohkem süümekaid, vähem endassevaatamist ja halvem enesetunne.
Hea külje pealt- olen aru saanud kõige selle tähtsusest.
Veel hea külje pealt- olen mõnevõrra hakanud varasemate nädalate ülesannetega tegelema. Pean siinkohal silmas ebavajalikust loobumist.

Aga kokkuvõtted...
NÄDAL V.
Tagantjärgi pole seda kindlasti kerge teha. Aga proovin. Vähemalt midagi on praegu erksamalt meeles, kui pärast 2 aasta pärast.

Hommikupäevikuga tegelesin. Mõned üksikud päevad jäid juba vahele. Aga rohkem hommikuid kirjutasin, kui et jätsin kirjutamata. Vähemalt nii kuskilt mälusopist meenub.
See oli meeldiv rituaal. Sissejuhatus päevale. Võimalus enda probleemid lahti kirjutada. Võimalus end poputada, kui mitte keegi teine seda ei tee. Võimalus vähemalt kuskilt seltsi leida.

Kohtumine kunstnikuga- tegelikult olgem ausad, jäi vahele. Väga rahmimiseks läks kuidagi. Koguaeg kohustused ja ülesanded, ei jaksanud ja ei ole väikelapse emal see nii lihtne midagi. Mitu korda nädala V jooksul sain käia fotokoolitustel, see oli vähemalt vaikne aeg ja vabatahtlik.

Sünkroonsust ei saanud tekkida, sest olgem ausad- ma ka ise ei lubanud selle jaoks aega. Muutumise seisukohast oligi ilmselt oluline vajuda tagasi sinna, mis on varem valesti tehtud. Väga mustades toonides postitus tuleb sellest, aga tjh... nii ma ju tunnengi :)

ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
+ 1 tehtud
- 2 ei.
+ 3 tehtud.
+ 4 tehtud.
+5 tehtud!
+ 6 tehtud.
+ 7 tehtud.
+ 8 tehtud.
+ 9 tehtud!
+ 10 tehtud.

Nädal VI
Hommikupäevikut kirjutasin... täpselt ühel päeval vist (max 2). Väga halb tulemus. Ma tunnen ise, kui halb see mulle on. Ja kui hea oli seda siiski üle pika aja teha! Otsustasin, et mind aitaks tegevus lastega kodunt väljas. Vaheldus ja kõigile hea. Seda olengi nüüd nädalavahetusel teinud.
Kunstnikuga kohtumine jätkuvalt saama lootusetus seisus. Mõnevõrra leevendas seda pildistamaskäimine ja hilisem piltidega toimetamine- vaatamine, valimine, postitamine... Pole küll see, aga viis mind õue jalutama ja oli abiks.
Sünkroonsust jälle ise ei lubanud tulla.
Muutuse seisukohast... mõtlesin oma prioriteedi üle veidi järgi. Kuidas elu korraldada, ilma et ma rapsiks liiga palju kasutult ja pärast kahetseks, et olen lõbu vahetanud töö ja laristamise vastu... Naljakas tegelikult... sellest ju jutt oligi... jälle- unustan jutu, aga kogemuse saan... ei tea, mis nali see muudkui on! :)

ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 tegemata
- 2 tegemata
+ 3 pooleldi, hinnanguks- veidi üle poole tehtud :)
+ 4 toidutegemisega olen tegelenud, ehk see läheb arvesse :)
- 5 tegemata
- 6 piinlik, aga ma isegi ei mõtelnud sellele...
+ 7 seda on küll tehtud... MUL ON LÕPUKS RAAMATURIIUL!
- 8 piinlik, aga ma tahtsin seda teha, kuid unustasin...
+ 9 tehtud! ...endalegi üllatuseks olin sunnitud mõtlema sissetulekute, töö, enda vajaduste ja võimaluste üle.

Tegelikult üha enam mind hämmastab, kui palju sisemisi võitlusi on samad, millega kokku puutun ja mille kohta tegelikult on ülesanne. Ülesande ma unustan, aga ikkagi jõuab õppetund minuni!

Heli Künnapas "Minu ilus elu maal"

Lugesin ja täitsa meeldis.

Kui olla täiesti aus, sai kõik alguse ühest arvamusloo lugemisest... mida ma pidasin rumalaks. Seal oli palju "minu maailmasse" mitte sobivaid väiteid ja selline see esmamulje mul siis oli... hiljem nägin raamatukogus sama arvamusloo autori raamatut ja otsustasin selle võtta. Mõnevõrra kiusust. Suuremas osas uudishimust- milline inimene ta tegelikult on?

Midagi selles kirjastiilis ja mõtetes oli sellist, et sõnad voolasid ladusalt silme eest läbi.
Ilmselt oli ka üsna lihtne samastuda- suurem osa raamatust oli kirjutatud kahe suurema poisi ja pisema tütre ema poolt :) Ma ju tean,  mida ta tunneb... ma ju elan iga päev läbi samuti neid "kuidas oma jõmpsikatest inimesed kasvatada" olukordi... ükskõik, kuidas keegi lapsevanematest neid nimetab. Samal ajal üritan siin remontida. Eelistasin osta kodu, mida oma käe järgi valmis teha, nii et lastel oleks Kodu ja tunne.

Siiski- mina elan korteris. Maja käiks ühele täiskasvanule üksi üle jõu. Väikeste laste kõrvalt, ma mõtlen. Seetõttu on maja küll "unistuste listis" olemas, aga sellise teemana, millega ma hetkel aktiivselt ei tegele. Ma ei tea, kas seetõttu, aga raamatus pidevalt läbijooksev mõte, kus sooviti kirjeldada maale kolimist ja vähedada inimeste kartust selle ees... vot see jäi mul nägemata. Nägin pereelu logistikat... nägin tüüpilisi olukordi lastega elus... nägin edasipüüdliku ema hobisid (väga hea, et minusuguseid "hulle" on veel! Järjekordne äratundmisrõõm!)... nägin häguselt tüüpilisi suhteprobleeme (ei mõtle sellega midagi halba, aga tüüpilised "meeste ja naiste mõtlemise erinevused" ja väikelaste kasvatamisel tekkivad küsimused kes tohib voodis haige olla ja kes sellest hoolimata veab end nendega välja)... nägin ühe väga vahvalt kokkuhoidva perekonna lugu...
Majast ja kodust ja elust maal aga... alguses oli küll rõhk seal. Edasi oli palju juttu küülikutest ja loomadest. Ma ei tea. Võib-olla olidki minu jaoks olulised kellegi teisega samastumine ja mõttes "listi" loomine, mida ma tema raamatult õppida tahan.

Mis need ERITI POSITIIVSED mälestused on?

• Traditsioonid pere jaoks. Peab sisse viima (nt rohkem laulmist + õhtujutu). Kiitmist ja taustainfot sai lugeda, nüüd tuleb see "oma" leida.
• Eestlaste lugemus- ühe kirjanduskriitiku soovitus pidavat olema 30 raamatut aastas. Meenutades võib-olla saaksin sel aastal selle isegi täis... olen üsna palju "kergemat" kirjandust lugenud. Heli (loodan, et eesnime kasutada on ikka viisakas) nimekirjast kirjutan endale ümber mõned autorid- Mutt, Petrone, Tarmo Kulmari ("Tõsilood muinasrahvastest") ja Warren ("Eesmärgist juhitud elu").
• Usalda lapsi. Hästi tugevalt kumas koguaeg läbi lastega arvestamine. Ka siis, kui keegi neid arvustab ja liigselt targutab, tuleb neid kaitsta. Nii kasvavad tugevad inimesed.
• Väga palju oli juttu kirjutamisest. Kuidas on valminud raamatud, kuidas toimus valmistumine romaanivõistluseks, kuidas see näeb välja laste kõrvalt... Täiesti OK on ka omada poolikuid käsikirju... Kirjutamine on ka üks minu "roosadest unistustest". Julgust andis sellest lugemine väga palju! Ka kirjanik näe, on inimene! Ka tema näeb end algajana ja tunneb ootusärevust kui uus teos on ilmunud ja oodata  saab arvustusi...
• "Hullused" saab samamoodi korralikult läbi mõtelda, reaalsusega kohandada ja ellu viia. Küülikukasvatus ei tundu tüüpilise äriplaanina. Ometi kirjutaja seda tegi. Tal oli teada, millised on võimalikud sissetulekuallikad, kuidas neid planeerida jne. Kõik on võimalik, kui tahta!
• Täiesti normaalne on palju tahta. Ka emadel. Lugedes kirjutamisest, küülikukasvatusest, lastekasvatusest, poliitikast ja laulukoorist... ma saaks enda kohta samuti teatava nimekirja valmis :D VÄGA äratundmisrõõm!

See lugemispäeviku sissekanne sai nüüd väga palju võrdlust minu enda eluga. Üldjuhul ma seda õigeks ei peaks. Raamatu tutvustus ja ülevaade võiks olla erapooletud. Aga samas- kui teos on päevikuvormis naisterahvalt, kellega mul tõesti on palju ühist... on see siis halb? Ma ju õppisin nii mõndagi...

Selle võrra sain ka targemaks, et tahan ta teisi raamatuid lugeda!

Kokkuvõtteks- mind julgustas see raamat hoopis kirjutamist alustama ja julgemalt unistama mitte maale elama minema.

Aitäh!

IV nädala ülesannetest...

...tundus väga ebaaus minna uuele nädalale vastu, kui niipaljud ülesanded jäid tegemata. Olin kuidagi nii... omadega segaduses ja tegevuses ja otsimises, et... ei suutnud ennast korraga muuta ja samal ajal täita kõiki võetud kohustusi.
Ikka juhtub.
Õnneks olid sellised, millest sai loobuda. Ja kuigi ma osadest ülesannetest loobusin- omal moel edasi ju ikka liikusin :)

Igatahes- kirjad... ma tahtsin need välja jätta. Minevik ja olevik on kuidagi... ebameeldivad teemad. Minevikku niiväga ei mäleta ja minevikule kirjutades nagu esitaks endale ootusi olla parem. Aga ei saa tagasi minna ja keegi teine olla. Siis ju omakord tuleks ma tagasi tulevikku ja oleks keegi ja siis kirjutaks minevikule uusi soovitusi... ja nii olekski lõputu ring.
Kuidas ma saan siis 8-aastasele minale kirjutada, kui olen praegu 26? Mida ma talle ütleks? Jah, ma tahaksin ütelda "ole julgem", "katseta rohkem"... lõpuks jõuaks need soovituseni "ela oma elu teisiti", aga seda ma ju ei mõtle tegelikult. Mida ma tahaks teisiti? Hetkel veel ei miskit. Ma tunnen siiani, et olen parajalt noor unistuste saavutamiseks. Tunneks ma teisiti, siis sooviks ka teistsugust minevikku. Aga mida mul siis öelda oleks?

Ära muretse, Sa oled tubli. Ka pisikese 8-aastasena. Sa ju teed asju. Ja Sul tuleb tore tulevik. Sa saad imelised lapsed. Sa leiad endale meelepärase töö. Sa ei jää igavaks. Sa teed asju. Sul on hobid. Kas Sa tead, kui ilusaid asju Sa kuduma ja heegeldama õpid? :) See ei kao. Mitte midagi sellest, millega Sa praegu tegeled, ei kao. Need arenevad edasi. Sina arened. Lihtsalt. Ole Sina ja tea, et kõik läheb hästi.


...ei olnudki nii keeruline.

Aga tulevikku? Mida ma sinna kirjutaks? Hetkeolukorda? ...kui ma seda kirja kirjutasin, kuidas ma elasin ja mida tundsin ja mis küsimustega maadlesin?
Imelik ülesanne. Aga ka tuleviku-minale ei hakka ma ju midagi ette kirjutama... "oled Sa ikka selline nagu ma lootsin olla"? Kindlasti pole! Kindlasti on mul tulevikus uusi kogemusi ja palju huvitavaid lugusid ja juhtumisi... Kõigi küsimustega, millega praegu maadlen (Milline töökoht oleks "unistuste" teema ja kuidas mu perekonnaseis jääb ja mis ma üldse elus teha tahan ja kuidas ma pere-elu paika loksutan ja kuidas ma lähisuhted veel paremaks saan jne... neid kindlasti veel, näiteks üldisem "Millised jõud meid ümbritsevad?")... neile ma ju kas leian selleks ajaks vastused, naudin nendega peamurdmist või teen omal moel rahu. Lepin teadmatusega. Naudin kohalolu. Mul on praegu millegipärast hea tunne, et ma saan 80-aastasele minale kirja kirjutada. See on üks tark ja võimas naine seal tulevikus! ...ja mis ma teda ikka üleliia kiidan, see olen ju mina ise! Ega ma vaevalt selle aja jooksul kellekski teiseks hakkan :)


...ja nii ma saingi kaks plusspunkti harjutuste juurde lisaks märkida ;)

Loovuse teel, IV nädala kokkuvõte

1. Hommikupäeviku kirjutamine. Kui mu mälu mind ei peta, kirjutasin kõigil hommikutel. See on nii... harjumuseks juba kujunenud, et on ülesärkamise oluline osa :)
2. Kohtumine kunstnikuga... ei, omaette olemiseks väga palju aega ei jäänud. Kui "sohki" teha, siis minu kohtumine kunstnikuga oli fotokoolitusel käimine. Ainuke aeg, kus sain teha TÄIESTI endapoolt valitud tegevust vabatahtlikult. Mõtted olid sel ajal küll täitsa mujal, aga akude laadimine toimus.
3. Sünkroonsus sel nädalal... tegelikult vastuseid minuni jõudis. Osad probleemid said ette võetud. Ja paratamatult ülesandeid lahendades tekkis ka rohkem väljaskäimist. Siiani ei osanud päevakavva sisse sutsata õues jalutamisi. Tükk aega juba... puudus põhjus ja vabandus seda teha. Kuna aga ülesannetes oli hoidumine lugemisest, siis... õues oli kõige ohutum :)
4. Tervenemise jaoks oluline... olude sunnil pidin üle vaatama oma mõtted ja seisukohad perekonna osas. Samuti proovisin poolkohustuslikus vormis neid asju, mis siiani kõrvale olid jäänud! :) Loodan, et uus nädal ja uued ülesanded juhatavad mu ka kunsti juurde tagasi, siis oleks ka see tühimik täidetud.

Lugemisest loobumine- ma teadsin, et 100% ei ole tehtav. Ma ei saa teha tööasju ilma üldse lugemata. AGA ma liikusin rohkem õues, käisin pikalt pildistamas ja sellega seonduv võttis omajagu, eelmisel nädalavahetusel ma õmblesin tavalisest rohkem, plaanisin uusi töid, kirjutasin enam-vähem luuletuse, alustasin lõpuks jutu kirjutamist... nii et omajagu ettevõtmisi said uued tuuled :)

Vaadates, kui palju ülesandeid tegemata jäi, siis... kindlasti tahan mõned neist tagantjärgi ka tehtud saada...

ÜLESANNETE KOKKUVÕTE-
- 1 tunnen, et oleks saanud paaaaaaaaaaalju paremini ülesannet sooritada
+ 2 tundus ebameeldiv ülesanne, tegin hilinemisega ;)
+ 3 SIISKI TEHTUD!
- 4 tegelen lähipäevil. Loodetavasti.
+5 tehtud!
- 6 piinlik, aga ma isegi ei mõtelnud sellele...
- 7 ei olnud võimalik
- 8 piinlik, aga ma tahtsin seda teha, kuid unustasin...
+ 9 tehtud!
"nii ja naa" 10 tehtud