Mitu esimese nädala ülesannet sisaldavad endas vanade sündmuste meeldetuletamist. Selleks, et leida praegust pidurdavad olukorrad. Taastada enesehinnangut. Saada aru, et oleme neid liiga kriitiliselt ja negatiivselt endale ligi lubanud. Kaitsta end nende edasise mõju eest. Tunda end kaitstuna loovuse poolt...
...siiski... kelle kriitikaga väike inimene tihti kokku jookseb? Vanemate. Ma ei tunne, et tahaksin vihikusse kirja panna olukordi, kus keegi lähedastest on heast tahtest teinud midagi, mis mind see hetk haavas. Kas see on vale lähenemine? Kas ma tahan ikka seda uuesti läbi tunda ja meelde tuletada ja seda inimest uuesti haigetsaanuna vaadata? Kellel sellest kasu oleks? Kuidas lahti lasta? Ja kas sellistele olukordadele tuleb "andeks anda", kui võisime kuulda hoopis midagi muud kui mõeldi? Olen 100% raamatuga nõus, et kõik loomingut puudutav on selle looja jaoks väga õrn teema.
Kindlasti võivad omal kohal olla soovitused meelde tuletada 3 inimest, kirjeldada mõnda olukordadest ja seeläbi sellest teisiti aru saada.
AGA MUL EI TULE NEID OLUKORDI MEELDEGI! Kas ma olen nii lootusetu, et isegi pole proovinud?
...kui ma siia juba kirjutama hakkasin (öösel pool 5 pealekauba), äkki tuleb midagi vähem isiklikku meelde, mis ei puuduta niiväga lähedasi...
Kohe kindlasti olen saanud näpunäiteid mõnelt kunstitunni pinginaabrilt. Jah, tuli meelde. Ainuüksi soovitus "tee siin pildil see asi seda värvi" võib tekitada kerge vastupanu. Kas ma ei tee piisavalt hästi? Miks ma ei tohiks teha nii nagu õige tundub? Ah et tema tuleb mind õpetama?? Kas ta tõesti arvab, et on parem? Mina olen parem! Olen ikka või?
Õpetajad. Mind mingil tasandil häirib kohutavalt, kui keegi minu tööd paberil otse muudab. Kuigi ma ei oska siit haigetsaamist välja tuua. Solvumist küll, aga algusest peale oli see üsna naljakas olukord. Maalisime... valget kinga vist muude valgete asjadega. Olin just näinud tükk aega vaeva värvide sulatamisega ja jäin tulemusega rahule... siis aga tuli üks õpetajatest ja... leidis et toon on vale... ja tegi kiiresti suurte pintslitõmmetega mu töö ümber! Mis mõttes? Tükk aega olin hämmingus. Mitte vihane ega ka niiväga kurb vist isegi... kui hämmingus. Mu töö oli järsku nii võõras. Ja kõik, mida seal ise märkasin oma ilumeelega, oli kadunud. Asemel oli tehniliselt korrektne steriilne tulemus. Kirjutan siia ka juurde, et ma pole absoluutselt selle õpetaja peale vihane. Pole olnudki. Tegemist on kohutavalt laheda, impulsiivse ja laheda isiksusega.
Kirjutamine. Kindlasti olen ma saanud kirjandite eest oodatust halvemaid tulemusi (kuigi... kelle jaoks on "5" asemel "4" halb... aga see on eraldi teema juba). Samal ajal olen ka saanud enda arvates kehvade kirjandite eest häid tulemusi. Ükskord proovisin olla originaalne ja oma tõekspidamised kirjutada kirjandi lõppu küsimustena (no tegelikult kukkus see välja nii, et need olid ülejäänud tekstist totaalselt omaette ikka, aga vist venitasin millegi muuga varem ja pidin kiiruga kokkuvõtte "kokku viskama"). Tagasi sain töö, kus kokkuvõtte kõrval olid küsimärgid. Hinne vist isegi oli ok ja selle osas ma protesti ei tundnud. Siiski tundsin see hetk ilmselt end kehvasti.
Alguses neid näiteid välja sikutades tundsin, et teen sohki.
Nüüd aga on juba parem.
Tundub, et inimesed on erinevad. Mul päriselt polegi selliseid näiteid, kus keegi oleks mu joonistatud pildi kohta "kole" ütelnud. Kindlasti olen neid ka vähe teinud ja näidanud. Ükskõik, kas siis pilte, kirjutisi või muud. Aga järelikult on ka mu ümber olnud head inimesed.
Ja selle ülesande täitmise ajal ma avastasin, et mul on kiiks. Ma ilmselt kannataks paremini välja mistahes kriitikat, kui seda et keegi võtab kätte ja mu töös midagi muudab. Või siis soovitab muuta, ilma minu jaoks aktsepteeritava põhjuseta.
Inimesed on nii naljakad ikka.
Ma ise samamoodi.
